Margus Vaigur - mängib lampidega, sest ema ütles!

Maarja Pikkmets. Foto: Maire Laanisto

Margus Vaigur on mees, kes juba 20 aastat mängib lampidega, et teatrit teha. Temaga vesteldes saab kohe selgeks, et ta haarab lennult seda, mis talle ette söödetakse ja tuleb selle seedimisega väga hästi toime. Oma töös on ta kiire ja täpne, ning kahtlemata on ta praeguseks üks tuntuimad valguskujundajaid, kellega koos tahavad töötada teatritegijad üle Eesti.


Kaua oled valguskunstnikuna töötanud?

Esimene tööpäev valgustajana oli 1. detsembril 1994. aastal ja kohaks Ugala teater. Täpsemalt siis katseajaga õpipoiss. Ei osanud mõelda nendes kategooriates, nagu valgus-kunstnik, valguskujundus jne. Mulle eriti ei meeldi nimetus valguskunstnik, valguskujundaja on parem. Hakkasin õppima valgustajaks ning katsun hoida oma õpiisu siiani sooja.

Kuidas üldse leidsid tee selleni, mida praegu teed? Kas mäletad esimest korda, mil tundsid huvi valguskujundusega tegeleda?

Tegelikult ikka väga juhuslikult. Polnud mul mingit huvi selle alaga tegeleda, ei teadnudki sest suurt midagi, rohkem oli huvi saada teatrisse. Parasjagu jäi Ugalas üks valgustaja koht vabaks ning ega ma pikalt ei mõelnud, et ennast tööle pakkuda. Erinevatel põhjustel ma juba natukene olin Ugalaga seotud ehk siis päris võõras ma seal polnud. Kohalikus ajalehes ilmus tööpakkumise teade, otsiti Ugala teatrisse valgustajat. Seda juhtus lugema minu ema, kes ütles, et nagunii seal Ugalas juba siiberdad, mine siis küsi ennast valgustajaks. Sõnakuuleliku pojana tegin seda ning pole hetkegi kahetsenud. Ehk siis, ema otsustas minu saatuse!

Kuidas Su karjäär on kujunenud?

Arvan, et üsna hästi, küllap vedamise asi. Ugalas sattusin kohe väga heasse seltskonda. Suurepärased kolleegid Evald Laur, Tiina Barbo ja Liila Väli olid need, kellelt ma õppisin kõige esmase ja olulisema ehk siis kuidas ja milleks valgust teha. Kohe kindlasti olen jätkuvalt sellel alal tegev tänu Ugalas oldud ajale. Ugalas olin kokku kaheksa aastat. Aastal 2002 tulin Pärnu Endlasse ning olen siiani Endlas. Viljandis oldud ajal lõpetasin Kultuurikolledžis valguskujunduse eriala.. Õppima läksin suuresti tänu Kalju Komissarovi utsitamisele. Kindlasti olulisemaid õpetajaid ja inimesi üldse kellega olen kokku puutunud.

Mäletad ka, kui mitmele lavastusele oled valguskujunduse loonud?

Ega täpselt ei oska öelda küll. Aga lavastusi, mille juures olen olnud tegev on umbes 150 ringis, neist 60 Endlas.

Kui palju on valguskunstnikul mänguruumi lavastuse visuaalse poole loomisel?

Lühike vastus on, et just niipalju kui lavastus vajab. Mina lähtun alati põhimõttest, et valgus ei ole peategelane seni, kuni ei ole kokku lepitud teisiti. Valguse peamine ja esimene ülesanne on sündmuse nähtavaks tegemine. Lampidega mängimine ei ole omaette eesmärk.

Kui suurt rolli valguskujundus lavastuses mängib?

Olulist ikka, see on osa tervikust. Päris seda mõtet ma ei jaga, et parim valgus on see, mida tähele ei pane. Tänaseks päevaks on valgusest saanud vägagi arvestatav vahend defineerimaks lavaruumi, muutmaks meeleolu, suunama tähelepanu jne. Kas nüüd efektse valgusega kehva lavastuse ära päästab, ei oska öelda, aga väga hea lavastuse võib sant valgus ära küll rikkuda.

Milliseid erialaseid soove on Sul olnud võimalus oma karjääri jooksul teoks teha?

Mul ei ole mingeid erilisi erialaseid soove. Lampidega mängin sellepärast, et siis saan teatrit teha, mitte vastupidi.

Olen vist enamvähem kõigi etenduskunsti žanritega kokku puutunud, tele ja filmiga pole kokku puutunud. Tegelikult on sedasi, et üks töö tasakaalustab teist, hoiab niiöelda suhte värske.

Töötad täiskohaga Endla teatris, mis oma tavapärases repertuaaris oopereid lavale ei too. Milliseks väljakutseks on Sulle valguskujunduse tegemine PromFesti lavastustele?

Väga heaks väljakutseks. Tänu PromFestile tegin oma esimese ooperivalguse. Selleks oli PromFesti esimene lavastus, G. Verdi “Rigoletto”, lavastajaks Linnar Priimägi. Valgusrežii tegime suuresti Linnariga koos, targa inimesega on ikka tore koos töötada. Ainult kõige paremad mälestused, režii ning suunad on tänaseni meeles, põhimõtteliselt taastaksin selle mälu järgi üsna hõlpsalt. Üldiselt mul ei ole väga hea mälu mäletamaks omi töid, meelde jäävad ainult erilised, PromFesti tööd on siiani kõik meeles, viimane kui üks. Aga tulles selle väljakutse küsimuse juurde, siis väljakutse on juba töö lavastajatega, kelle igapäevane leib ei ole oopereid teha. Ehk siis lähenetakse pigem ebakonventsionaalselt kui kanooniliselt. Väljakutse on ka see, et ettevalmistusaeg on olnud enamjaolt suhteliselt lühike, lavaproove on pigem napilt kui külluslikult. Samuti eelarve lavakujundusele on olnud siiani pigem pingeline kui bojaarlik. Lause “teeme valgusega” on saatnud refräänina peaaegu kõiki PromFesti lavastusi siiani. Aga see kõik annab endale mingi täiesti teistsuguse mobiilsusastme, kerge adrenaliin on garanteeritud. Minu elu oleks kindlasti oluliselt igavam ilma PromFestis tehtud töödeta.

Kuidas on sujunud koostöö Erki ja Madisega?

Nüüdseks julgen neid küll oma sõpradeks nimetada. Koostöö on vastastikku usaldav ja austav, teisiti ei kujutaks ette. Me ei pea tööprotsessis väga palju enam rääkima, teame üksteist. Erkiga oleme ainsana olnud tegevad kõigi lavastuste juures, Madis liitus kunstnikuna alates “Carmenist”.

Oled PromFesti ooperilavastustes  kaasa teinud juba 2003-ndast aastast, olnud valguskunstnik 6-le lavastusele. Mis põhjusel oled PromFestile truuks jäänud?

Eks ikka sellepärast, et PromFest pole truudust murdnud. Saame kokku üle kahe aasta, traageldame kiiruga ühe ooperi valmis, mängime kähku ära ja läheme jälle kaheks aastaks lahku. Polegi sellist aega, et tülli minna või tüdineda.

On Sul nende produktsioonide seas ka oma lemmik või tooksid välja ühe, kus oled oma tööga väga rahule jäänud?

Jah, on küll oma lemmik. Selles töös said mitmed olulised tegurid kokku, kõik see tekitas minu jaoks just selle “x-faktori”, mida on üheselt raske seletada, aga mille olemasolu tunned ära. Minu lemmik on Rubinšteini “Deemon”, lavastajaks Mati Unt, peaosades Laimonas Pautienius ning Anastasia Bakastova. Võimas muusika, väga head, geniaalsed ja artistlikud solistid Undi setungis garanteerisid minu jaoks juba ette tulemuse. Eks ma olin/olen Undi kui kirjaniku ja lavastaja austaja ka. Lavakujunduseks oli orkestriaugu kohal olev punane sild, muidu tühi lava. Minu asi oli lavastust valgusega mitte ära rikkuda, kõik muu oli lubatud. Enne lavaproove küsisin Undilt, et kas hakkan tekstis olevaid füüsilisi ruume valgusega lavale tekitama. Undi vastus peale hetkelist mõtlemist oli: “Ei, tee nagu rock-kontserti.”. Rohkem me kujundusest ei rääkinud. Eks ma siis tegin. See oli minu esimene ja jäi ka viimaseks tööks Mati Undiga. Maestro küll kutsus oma järgmise lavastuse juurde valguskujundajaks, kahjuks sai Mati aeg enne läbi.

Aga nagu öeldud, absoluutselt kõik lavastused on mulle isiklikult väga olulised ning nende tähendus minu jaoks ajas ainult kasvab.

Milliseid väljakutseid tahaksid veel  vastu võtta?

Mida on pakutud, olen vastu võtnud. Vahet pole, kas väga väikesel laval või väga suurel laval. Ruutmeetrid ja lampide arv pole argument, asja olemus küll. Ooperit on ikka tore teha. Aga sellega on ka, et kõik sõltub lavastajast, materjalist, solistidest. Olen pikalt olnud seotud Birgitta Festivaliga, nüüdseks juba kümme aastat, eks seal saan ka oma ooperiarmastusele leevendust. Mul on vedanud, et kutsutakse erinevate žanrite juurde. Ja kõik tänu minu emale.