Lavastaja ja koreograaf Teet Kask on PromFesti raames otsustanud pureda pähklit nimega “Tsaari mõrsja”.

MARIANN  JOONAS

See Nikolai Rimski-Korsakovi tähele-panuväärne ooper võib Kase käe all saada täiesti uue hingamise – lennukate ideede poolest tuntud mees usub, et selle inspireeriva teose puhul võivad piirid  nihkuma  hakata.

Kas oskate öelda kindla sündmuse või mõjutaja, mis Teis kui tantsijas lavastajageeni välja tõi?
Lavastamine on vajadus. See on minu viis  olla  maailmaga  ühenduses.
Kõrgendatud teadlikkus saabus siis, kui mind leidis Erkki-Sven Tüüri keelpillikvartett
“In memoriam Urmas Kibuspuu”. See teos viis esimese professionaalse lavastuseni.

Mõtlen ise, et kui oleksin tantsija/koreograaf/lavastaja, siis tahaksin väga kaasa lüüa mõnes Moskva või Peterburi Maria teatri lavastuses. Kas Teil on mõni lavastamisega seotud unelm? Ja kas Venemaa on üldse enam balletikunsti Meka?
Vene balleti areng oli ja on maailmas väga oluline, sel on sügavad juured. Ajaloos on olnud tõuse ja mõõne. Tundub, et ballett on tulnud üleminekukoomast välja ja ees on põnevad arengud.
Visioone/“majakaid” on, mida järgida. Kui tööd leiavad tee Moskvasse-Peterburi, siis on see vaid teretulnud. Suure Teatri esitantsijatest olen lavastanud näiteks Nina Ananiašvilile ja Alexei Fadejetševile – 1998. aastal “Nina Ananiashvili and Bolshoi Stars Tour Japan” ja “Nina Ananiašvili  30  aastat  lavategevust”.

Kuidas valite lavastusi? Või on pigem nii, et nad leiavad teid ise üles?
Teemaga peab olema äratundmine.  Kui  seda  ei  ole,  siis  ei  tee.


Ütlesite möödunud aastal, et keskendute praegu rohkem töötamisele välismaal. Kuidas sündis otsus PromFestil kaasa lüüa?
Ettepaneku tegid festivali korraldajad. Rimski-Korsakov on üks olulisemaid heliloojaid maailmas. “Tsaari mõrsja” on suurepärane teos – lummav muusika ja elulähedane dramaatiline lugu. Lisaks on Lev Mei kirjutatud samanimeline ajalooline draama, millel põhineb libreto, dramaturgiliselt väga inspireeriv.

Kas lavastuse detailid on üldjoontes juba paigas või on käimas alles mõtete kogumise faas?
Visioonid on liikvel. Teos on mahukas ja nõuab põhjalikku läbiseedimist, nii et  intensiivne  tööprotsess  on tulemas.

Kas olete juba kunstnik Madis Nurmsiga arutanud ka, millise suuna võtate? Kas tegu on nn klassikalise lavastusega või valite pigem modernse lähenemise?
Ei ole veel võimalust olnud seda Madisega põhjalikult arutada, aga intuitsioon ütleb, et läheb piiride lükkamiseks.

Kas on mingeid võtteid ja mõtteid, mida kindlasti etendustes vältida püüate?
Ei luba midagi lavastamise “tsooni”, mis on seotud mitte-usaldusega. See tuleb “mõrvata” eos.

Mida jälgite teiste lavastuste juures?
Kas köidab. Lavastus peab köitma.

Kas olete kunagi näinud etendust, mis on nii täiuslik, et “suu vajub lahti”?
Rõõm on tõdeda, et on kogetud mitmeid meistriteoseid, näiteks lav. Cesare Ronconi “Paesaggio con fratello rotto” (“Maastik murtud vennaga”), lav./kor. Ushio Amagatsu “Kagemi”, lav./kor. Ohad Naharin “Horra”, lav. Ole Anders Tandbergi Claudio Monteverdi “L'incoronazione di Poppea” (“Poppea kroonimine”) jne.

Aga draamaetendused? Kas selles vallas on eesmärke või unistusi?
Mul on olnud võimalus töötada mitmete draamalavastajatega – näiteks Mikk Mikiver, Mati Unt, Raivo Trass, Jaanus Rohumaa, David Sakvarelidze jt. Kui elulised püsi-väärtused on üheselt mõistetavad ja usaldus paigas, on koostöö teretulnud. Draamalavastustel ja lavastamisel on olnud ning on jätkuvalt tähtis osa minu töös teatriga. Pikemat aega olen kandnud endas visiooni lavastada ainult draamanäitlejatega. Olengi aeg-ajalt kaasanud draamanäitlejaid, näiteks Kersti Heinloo, Harriet Toompere, Kristo Viiding jpt.

Milliseid huvitavaid ja raskeid hetki on lavastamise juures ette tulnud? Mida olete nendest õppinud?
Esimesi samme astuva lavastajana sain päris varakult “varbad veriseks”, aru saamaks, et lavastamine, see on vastutamine – et kas olen valmis tagajärgedega  silmitsi  seisma.
Lavastamise juures on kõik meeldivalt raske ja huvitav – see peabki nii olema. Kui protsess ei pane ennast unustama, siis ei tule sellest head nahka: oma nabas sonkimine ei ole lavastamine. Kui on selge sõnum, mis peab tänasele vaatajale kõlama jääma, olen valmis lavastamisega teekonnale minema.