Kes suudab sõja peatada?

Elame XXI sajandi maailmas mis on avatum, läbipaistvam, kiirem kui varem. Mis see meile juurde annab ja mida me kaotame, selle üle oleme kindlasti kõik mingil hetkel mõelnud. Praegu räägitakse palju muutunud riikliku julgeoleku teemadel, vahepeal tahaplaanile taandunud sõna “sõda” on meie igapäevaleksikas tagasi. Surevad inimesed, paraku samamoodi kui vanasti. Mida on siis tänapäeva maailm meile rohkem andnud? Piir tõe ja vale vahel on olematu ning mida avatum on maailm, seda raskemaks muutub neid omavahel eristada.

Miski on siiski endine. Kultuur. Kultuuri pole kunagi liiga palju olnud, ent ta on alati olnud teatud piduriks, mis ei lase maailmal hukku tormata. Ei tõuse käsi ilu vastu, vaikib labasus ande ees. Ega me kultuuriinimesed teagi, kui palju me oleme suutnud tegelikult maailma paremana hoida, muutmist ma siinkohal tagasihoidlikult ei mainigi. Ka kultuursed inimesed vaidlevad, omavad täiesti vastupidiseid seisukohti, ent ei vihka ega vägivallatse, kui oma tõde saab selgitada ka verbaalselt, trükisõnas. Tõsi, vaid siis, kui teinepool kuulata ja lugeda oskab.

PromFesti järjekorras juba seitsmenda ooperiproduktsiooni “Aida” süžee üks käsitlusobjekte on samuti sõda. See kuidas olukorraga leppimatus ja armukadedus viivad inimeste hukuni. Olid vast ideaalid mille nimel hukku minna või hukatust luua! Kunstis tundub sõda millegi elegantse ja möödapääsmatuna, kuid reaalsuses on see paraku eba-humaanne hävitamine.

On vahest igaühe meie kohus levitada kultuurinakkust ja mitte lakata unistamast, et inimkond võib olla parem, kultuursem, targem! Keegi meist pole liiga tark, kuid parim, mis me teha saame, on endale selgeks teha, et igaüks siiski on oma õnne sepp. Kaotamata püüdlusi olla targem, arukam, parem, tolerantsem, suudame me mõista maailma tema “meeletutes puudustes” ning osata vastu seis-ta rumalusele ja kultuuritusele, mis teda mõtlematult hävitab.

Dirigendina kohtan ma igas kollektiivis kolleege muusikuid, kelle igapäev näib olevat minetanud igasugused püüdlused õnnestava elu järele. Tihti unustame ära, et me igaüks olemegi kultuurinakkurid. Kui me ei usu, et suudame ise luua õnne, jääme kinni oma muredesse ja muutume zombideks. Sellistena ei naudi me isegi seda, mis ilmselgelt meie ümber on nautimist väärt ning muutume paratamatult sellisteks, keda annab kaasa tõm-mata isegi kurjusel ja valel. Kas saab pilli mängida või laulda-tantsida, kui vaimustust ei ole? Kuidas saame jagada armas-tust, kui me midagi enam ei armasta?

Tol aastal kui Tallinnas oli nn. Pronksiöö, oli mitmeid lauljaid Venemaalt, kes sõna otseses mõttes, ei julgenud Klaudia Taevi konkursile tulla. Ühele lapsevanemale pidin andma telefonis ausõna, et tema armsa tütrega midagi ebakultuurset ei juhtu. Niivõrd tundus sealpool, et meil on siin kõik valesti... Ka täna räägitakse, et meie suur naabermaa tormab oma juhtide süül isolatsiooni. Klaudia Taevi konkurss läheb sel aastal ise kohale Peterburi ja Moskvasse, et lauljaid konkursile kuulata. Eks me siis “võitleme” oma, kultuursete vahen-ditega, et arusaamatus ja rumalus ei võidaks, et ikka rahvuste vaheline suhtlemine jätkuks, ilma sõjata...

ERKI PEHK,  PromFesti kunstiline juht