Teel uude ühiskonda

ERKI PEHK
Festivali kunstiline juht

Kui tihti tabame ennast mõttelt, millist rahulolu pakub meile raha? Ei üllata ju kedagi jutuga, et maailm keerleb ainult raha ümber – riigieelarve, arstide palk, taotlusvoorud... Palutava silmis näeme küsimust, mis ta selle eest saab?

Teeme ühe mõtterännaku.
Jagame väärtusi loovad ühiskonnarühmad tinglikult neljaks grupiks:
a) need, kes toodavad ja müüvad (äritegevus)
b) need, kes loovad ja müüvad (loomemajandus)
c) need, kes omavad (haldavad) ja jagavad (riik) ja
d) need, kes loovad ja jagavad (heategevus)

Kas näete väikest ebakõla? Kas mitte c-gruppi ei peaks loogika alusel nimetatama: need, kes toodavad ja jagavad? Sellele „vea” ümber tahaksingi filosofeerida. Enne vajab ilmselt selgitamist sõna „jagama”. XX sajandil jäi õnneks kommunismi võit saabumata, ometigi ei sünni (ümber)jagamise ideed ju tühjale kohale, sest ühiskonnale on võrdselt tarvis nii tootmist, müümist kui ka loomist ning see mida me jagame, on vaat et hinnalisim asi maailmas! Seega raha mõistes väga kallis. Ent tehakse seda tasuta!  Küüniliselt väljendades - väga palju säästes! Nüüd mõistetagu õigesti, siit ei järgne üleskutset jagamisest loobuda, vaid vastupidi suurendada igaühe panust jagamisesse, eriti selle „vigase osa” panust, kes on määratud omama (haldama). Kuidas?

Tulevikuühiskonna progressiivne osa peaks 4 asemel jagunema 2 gruppi: tootjad-haldajad – kes müüvad ja jagavad ning loojad, kes müüvad ja jagavad. Lihtsalt seletades – riik peaks tegema koostööd tegema tootjatega, et oleks rohkem mida müüa ja JAGADA. Siis oleks loojatel ka mida müüa (loe: millest elatuda), et nad saaksid muretult jagada (mida nad teevad niikuinii). Kas riik tõstab selleks eraraha (tootja) huvi? 

Kas pole aeg küps uueks, balanseeritud ühiskonnavormiks, kus esimene (tootev-haldav) grupp pool tuleb palju julgemalt teisele (loovale) grupile vastu ja nad teeksid rikka (ka vaimult) ühiskonna nimel teineteist toetavat koostööd? Praegu on osa progressiivsest ühiskonnast (kultuur, haridus, teadus jt.) rahasõltuvuse tõttu paraku alandatud rollis.
Kel on vastutus, peaks seda kandma kuninglikult ja mitte pugema „lahenduste” varju a la,  et raha ju pole. Selle taga on huvipuudus ehk soovimatus vastutuse võtta ühiskonna nimel või hullemal juhul oma rumaluse varjamine. Kuninglikul juhul lendaks selle eest pea, ent demokraatia teeb laisaks. Lai otsustajatering ei vastuta ja keegi ei maksa kinni valesid otsuseid.. Ühiskondlikke otsused piirab hirm valskuse ees. Nende ees, kes ühikondlikke kokkuleppeid omakasu nimel kuri-tarvitavad. Ent pätid ei kao. Sellepärast ei tohiks ühiskonnareegleid luua pättide järgi ja vastutusest kõrvale hiilida.

Loojad kohtavad üha enam seisukohta - kui sul raha pole, ära siis tee! Liig parempoolsed avaldused on tihti juba ka kultuurituse tulemus! Ent kultuur ja haridus pole hobid! Laskem rohkem anda, loome selleks eelpool nimetatud hirme trotsides võimalused ja ringiga tuleb kõik rikkamana tagasi! Need kellele on antud ühiskondlik vastutus (nii tootjad kui loojad) ei tohiks oma hirmudega ühiskonda pidurdada, vaid peaksid otsima teed ühikonna uue mudeli poole.