Draamaelamus ooperist?

Anu Lamp
näitleja

Ooper tuli mu ellu vinüülplaatide näol. Kuulasin kümne-üheteist-kaheteistaastaselt üksinda kodus olles kirglikult plaadisarja „Eesti väljapaistvaid lauljad“.

Nii nagu laps ikka midagi kuulab-vaatab-loeb või endale ette lugeda palub – niipea kui lõpp on käes, algab kõik kohe algusest peale: raamatus lapatakse sedamaid tagasi esimene lehekülg ja grammofoninõel tõstetakse plaadi äärmisele ringile. Väsimatu järjekindlusega. Teatud hääled avaldasid erilist muljet: Benno Hansen, Aleksander Arder, Georg Ots, Ott Raukas, Meta Kodanipork. Nimede kõlakuju mõjus samuti lummavalt: Olga Torokoff-   Tiedeberg, Vootele Veikat. Georg Otsa ja Ott Raukase kiirkõneharjutuslik duett Donizetti „Don Pasquale'st“  oli mul peas, laulsin kaasa ja üritasin sõnu  puterdamata  tempos  püsida.

Ema viis mind palju ooperisse. Kui teadsin, et laulavad Margarita Voites või Anu Kaal, siis olin elamuses ette kindel. Mäletan, et mõtlesin: kus alles veab, et meil on ühel ja samal ajahetkel kaks nii andekat sopranit.

Esimene suurim ooperivapustus elavas ettekandes oli viieteistaastaselt „Estonia“ laval nähtud „Gianni Schicchi“ Georg Otsaga nimirollis. Olin täiesti jahmunud, et ooperis on võimalik niimoodi mängida. Sinnani olin näinud, et laulja ikkagi eelkõige laulab, suheldes partneriga tihtilugu läbi dirigendi. Ka mõni halenaljakas pilt oli mällu sööbinud: kaks kõhukat lauljat „Vikerlastes“ vastamisi seismas kui postid, vaevu-vaevu teineteise käteni küündides laulmas: „Põimin sinu nõtke piha ümber  oma  käe“.

Aga vapustus Otsa Gianni Schicchist oli võimsam kui samal ajal draamalavalt  saadud  elamused.

Ots oli üldse midagi erilist. Kõrgus üle kõigi. Tema hääl on kõige väljendusrikkam hääl, mida ma kuulnud olen. Lapsepõlvest on meeles vanemate inimeste solvumus, kui venelased ütlesid Otsa kohta heldinult „naš Ots“. Ots  oli  eestlaste  omand. 


Siis, kui ema enam mu teatriskäimisi ei määranud, suundus mu tähelepanu ainult sõnateatrile. Ooperikülastused jäid juhuslikumaks, ballett taandus samuti tagaplaanile. Aga tasapisi on vajadus ooperi järele järjest kasvanud. Sel suvel käisin esimest korda Verona ooperifestivalil. Tundsin, et nüüd pean minema.
 
Olen Coca-Cola Plaza Metropolitan Opera ülekannete tänulik vaataja. Mu viimased võimsad ooperielamused on Lepage'i Wagneri „Nibelungide sõrmuse“ lavastused, samuti Lepage'i lavastatud Thomas Adès'i „Torm“. Ja „Estonia“ laval Ain Angeri Mefistofeles.