Kuidas jõuaks muusikateatrisse?
ehk paar lihtsat ja segast mõtet sel teemal

Rait Avestik

Teatrikriitikuna käin teatris tihti. Sõnalavastused, vahel kaasaegsem tants, siis mõni ühekordne projekt mõnes imelikumas kohas, siis jälle sõnalavastused, sõnalavastused jne. Miks ja kuidas on puudunud muusikateater?, ärgitan end siinse lehe jaoks küsima.

Esmalt tuleks muidugi mõlgutada, et mida käiakse üldse teatris otsimas-saamas? Miks käib üks ainult draamateatris, teine ka muusikateatris?

Kõlagu see halvasti või mitte, aga tee ükskõik millist teatrit ja ükskõik kuidas ja ükskõik mis eesmärgil ikkagi on see teatud mahus ja mõttes meelelahutus ja ajaviitmine.

Oluline ja määrav on mu jaoks olnud aga see, millistes vahekordades on ühes teatriõhtus või hommikus meele lahutamine ja meele kokku viimine, meelte liitmine. Ehk peale ajaviitmise peab teatris olema ka palju muud, midagi sellist, mis ei lase peale etendust mõelda, et just tegelesin aja raiskamisega. Või veel hullem keegi kuritarvitas minu aega, lahutas mu meele ära...

Ilma sügavamalt mõtlemata arvan, et muusikateater on enamasti ikkagi meelelahutuseks, rohkem kui sõnateater. Kui lavalt (mulle) midagi öeldakse, siis tahan sellest aru saada. Hea teksti ja hea ütleja korral on sel tekstil jõudu ja see on üks põhjus, miks (rohkem) öeldud sõna pärast teatris käin (kuigi pean lavastajatööd märksa tähtsamaks kui teksti ennast).

Tahan öelda, et ka oma väheste kogemustega olen aru saanud, et muusikalavastuses on üsna raske tavaliselt aru saada, mida tegelane ütleb või laulab. Ja seda sõna otseses mõttes. Seetõttu ongi lauldud-sõna-teatris olulisim laulev näitleja, öeldud-sõna-teatris aga mu meelest lavastaja.

Võib-olla on tänastele noortele mingiks „peletavaks“ faktoriks ka näiteks ooperi teatud elukaugus, mis on ju tegelikult sellises žanris loomulik ja loogilinegi. Eesmärk on lihtsalt teine. Samas on ka ju selge, et traditsioonilises ooperis esinevat retsitatiivi ja aariaid üdini realistlikku elu kujutavasse lavavormi hästi ei suru. Noored nõuavad aga tõde!

Muusikateatril on muidugi ka üks kindel trump sõnateatri ees. On vist ilmselge, et kui sõnale lisada muusika, on elamus tugevam. Küllap on siin headeks näideteks kasvõi laulupeod, jõulud kirikus või laps staadionil hümni laulmas. Kui unustada lauljate võõritavad poosid ning näiteks lasta endast läbi sajapealine orjade koor „Nabuccost“, siis see lihtsalt peab kuidagi mõjuma. Muidugi on ka mittemõjumisel mitmeid põhjuseid. Üks, mis on mu arvates üldse ooperiga lähedalt seotud, nagu ka vististi jazziga, on teatrikülastaja iga, vanus. Aga pole ka selles väites midagi kindlat...

Kuidas ma siis jõuaks ooperisse? Üks kindel argument on niisiis muusika.

Samas võib ju muusikat kuulata ka kodus. Niisiis kisuks mind ooperisse vast veel ka lavastajatöö, kontseptsioon. Ei pea see kontseptsioon ilmtingimata sisaldama teravat ühiskonnakriitikat või muud taolist, aga mingi värske aktsent vist võiks ikka olla. Ja annab ju tänapäevane lavatehnika tohutuid võimalusi igasugusteks interdistsiplinaarsusteks.
Tänapäevastest lavastajatest rääkimata!

Esmapilgul võib tunduda see küll äärmusena, aga tegelikult on üheks värske ooperi näiteks üsna kõnekas Von Krahli „Eesti ballaadid“. Keegi on seda kunagi võrrelnud ka Pekingi ooperiga.

Eks inimesi ja kriitikuid meelitab ikka kohale miski, mis on väga kõrge kunstilise tasemega. Kas Eestis on ooper üldjoontes hea tasemega või mitte, ei oska öelda. Küllap seisab mul siis ees huvitav etapp - selle väljaselgitamine.

Arvan, et see ei teeks halba, kui noori ooperimuusika sisse „suunata“ nagu kassipoegi esimesel korral piimakaussi. Siis võib-olla saadakse aru, mis on hea ja ilma milleta on keerulisem kulgeda. Kui tänapäeval murrab igast aknast ja uksest sisse nii otseses kui kaudses mõttes porno, siis arvan, et mõõdukad toosid head ja võimast muusikat kollektiivselt kogeda (või ka üksi), võivad aidata võidelda üleüldise kalestumise vastu. Lootus jääb.