Kvantiteet on sünnitanud uut kvaliteeti

Alvar Loog

Rääkides ooperi kui kunstivormi olukorrast viimaste aastate Eestis, ei pea eriti pingutama või valetama, et jutt püsiks mažoorses helistikus. Ooperikalender näitab tihenemise ja -geograafia laienemise märke, lavastuste valik on muutunud mitmekesisemaks ning huvitavamaks. Ooperi juurde on tegijate poole pealt tulnud mitmeid uusi ja teotahtelisi inimesi. Ja oli ka aeg: sest ooper, mis püsib kõikjal Õhtumaades jätkuvalt olulise ning elujõulisena, kippus meil juba ohtlikult marginaliseeruma. Eesti ooper vajas ning vajab ka edaspidi värskeid väljakutseid, julgeid pealehakkamisi, kunstilisi riske.

Geograafilises plaanis on ooper viimastel aastatel levinud Tallinnast ja Tartust nii Lääne- (Kuressaare ja Pärnu) kui Lõuna-Eestisse (Kiidi turismitalu), juba lähitulevikus ilmselt ka Tallinnast veel põhjapoole, nimelt Naissaarele (Nargen Opera). Senise Estonia ja Vanemuise kõrvale on tekkinud uusi saale, lavastajaid, orkestreid, dirigente, promootoreid jne. Võib julgelt väita, et kasvanud kvantiteet tõi enesega kaasa ka uut kvaliteeti.

Kõige rohkem on Eesti ooperimaastikku viimastel aastatel nii repertuaari kui külalistruppide näol rikastanud üksteise järel ellu astunud ooperifestivalid: Kuressaare Ooperipäevad, Pärnu Ooperipäevad ning Birgitta Festival Tallinnas. Usun ja loodan, et kõigi kolme puhul võime rääkida traditsioonist, mis niipea ei katke. Ooperit on tehtud ja/või näidatud veel Viljandi Vanamuusikapäevadel ja NYYD-festivalil.

Kiita võib ka Estoniat ja Vanemuiset. Meie rahvusooper on lisaks tavapärastele uuslavastustele pakkunud alates 2004. aastast regulaarselt paar korda hooajal häid ning huvitavaid kontsertettekandeid külalissolistide osavõtul ("Mare ja ta poeg", "Simson ja Delila", "Tituse halastus" jt, tänavu on tulemas "La Wally" ja "Puritaanid"). Teisalt rõõmustab, et meie riigiooperid ei pea viimasel ajal sugugi paljuks lavastajate, lavastusbrigaadide või koguni tervete lavastuste importimist. Estonia on teinud edukat koostööd Malmö ja Tampere Ooperiteatritega, Vanemuine Läti Rahvusooperiga. Ooperikultuuri seisukohast väärivad kindlasti tähelepanu ka Eesti Kontserdi korraldatud kõrgetasemelised oratooriumiettekanded, mida on viimastel aastatel kogunenud ikka stabiilselt paar-kolm hooaja kohta.

Suhteliselt heas seisus on kodumaiste algupärandite esitamine: Estonia viimaste aastate repertuaari kaunistasid Eduard Tubina "Barbara von Tisenhusen" ning Eino Tambergi "Cyrano de Bergerac", uutest ooperitest jõudsid Rahvusooperis hiljuti lavale Tõnis Kaumanni "Mina - Napoleon!" ja René Eespere "Gurmaanid-2". Eeloleval kevadel ja suvel esietenduvad Eestis Evald Aava "Vikerlased" ja Erki-Sven Tüüri "Wallenberg"- sümboolne, et peaaegu korraga! Kahtlustan, et sellist pakkumist pole kunagi varem olnudki.

Eraldi peatükk meie viimaste aastate ooperielus kuulub lühikese vahega kolm Joseph Haydni õukonnaooperit lavale toonud, ent seejärel (küllap ajutiselt) tagasi tõmbunud Nargen Operale. Tõnu Kaljuste eestvõttel ja dirigeerimisel tutvustas see trupp läbi kammerliku teatriesteetika kohalikule publikule nii Haydni vähetuntud teoseid kui noori ja paljulubavaid soliste. Lavastajatena tegid oma ooperidebüüdi Priit Pedajas ja Andrus Vaarik; lõpptulemusele lisasid kvaliteeti Maarja Kangro suurepärased libertotõlked.

Nii repertuaari kui esituskoha valikuga üllatas paar suve tagasi KaivConsort. Lilyan Kaivu eestvõttel toodi Rõngu lähedal Kiidi turismitalus vabaõhuooperina publiku ette Carl Orffi "Kuu", lavastajaks Orffi enese kunagine õpilane Saksamaalt. Möödunud aasta juulikuus rõõmustas Kaivu kompanii ooperisõpru "Carmeni" lavastusega Tartu Toomemäel. Eelolevaks suveks on plaanitud Evald Aava "Vikerlaste" etendused sealsamas.

Pärnusse on ooper regulaarselt sattunud alates 2003. aastast, seoses Pärnu Kontserdimaja valmimisega. Pärnu Ooperipäevade nime all toimuvad seal igal suvel piiritaguste ooperitruppide gastrollid. Esimesel kahel aastal oli külaliseks Läti Rahvusooper, viimasel kahel suvel vastavalt Gdanski ooperiteater Poolast ning Moskva Novaja Opera. Mullu hilissügisel tõi suvepealinna ooperisõprade koduõuele eksootikat ja kvaliteeti Ungari Instituudi, Ungari Suursaatkonna, Pärnu Linnaorkestri ning Pärnu Kontserdibüroo koostöös valminud B?la Bartóki "Hertsog Sinihabeme loss".

Kõige jõulisemalt on Pärnut viimastel aastatel kohalikule ooperikaardile kinnistanud aga hoopis XXI Sajandi Orkestri ettevõtmised. Neli aastat tagasi lisandus juba enam kui kümnendi regulaarselt toimunud Klaudia Taevi nimelisele rahvusvahelisele lauluvõistlusele veel kohapeal sündiv ooperilavastus, mille kandvates rollides astuvad alati üles eelmise konkursi laureaadid. On kujunemas traditsiooniks, et lavastused valmivad kaheaastaste vahedega maikuus: 2003. aastal etendus Giuseppe Verdi "Rigoletto" (lavastaja Linnar Priimägi) ning 2005. aastal Anton Rubinšteini "Deemon" (lavastaja Mati Unt). Tänavu kevadeks lubab eelreklaam Georges Bizet' "Carmenit", mille toob lavale Marko Matvere.

Saagu osutatud, et kõigi kolme eelnimetatud lavastaja jaoks oli või on Pärnu projektide näol tegu debüüdiga ooperižanris. Kas selle taga on suvepealinna ooperielu niiditõmbajate teadlik valik või paljude asjaolude juhuslik kokkusattumus, jäägu siinkohal spekuleerimata. Usaldust ja usku ooperikaugete inimeste kunstilisse visiooni võib igatahes tõlgendada korraldajate hulljulge avantüürina, mida nii Priimäe kui Undi puhul kroonis lõpuks suur ja meeldejääv kunstiline õnnestumine (Matvere peab ennast veel tõestama, aga sellest eraldi allpool).

Järgevas sooviksingi paari sõnaga rääkida eelmainitud Pärnu lavastustest. Sest mõeldes tagasi viimastel aastatel Eestis nähtud ooperietendustele, tulevad paljude teiste ilusate elamuste hulgast esimestena meelde just Priimäe "Rigoletto" ja Undi "Deemon". Mõlema näol oli tegu lavastajaooperiga, mida esmapilgul noorte lauljate konkursi egiidi all toimuvast üritusest ei oskakski loota või karta.

"Rigoletto" ja "Deemon" olid nii esteetilises kui tehnilises mõttes täiesti erinevalt lahendatud lavastused, ent kandsid siiski mingit ühist tunnetust, millest võikski kujuneda Pärnu ooperilavastuste firma-, ning ühtasi ka kvaliteedimärk. Püüdes seda ühisosa kuidagi nimetada ja sõnastada tulevad esimestena keelele järgmised märksõnad: modernsus, kontseptuaalsus, visuaalsus, minimalism; aga ka: efektsus, eksklusiivsus, nooruslikkus, julgus, grupivaim jne. Mõlemad lavastused kandsid - ja kannavad tänaseni!, - endas mingit nimetut saladust, mis teeb igas loomevaldkonnas tehnilises mõttes suurepärasest kunstiteosest Suure Kunstiteose.

Pole vist eriline uudis, et kogu maailmas sünnivad lavastuslikus mõttes huvitavamad ooperiproduktsioonid enamasti väljaspool suurte repertuaaritearite seinu, peamiselt eratruppide, muusikakoolide ning ooperifestivalide egiidi all. Kunstiline (hull)julgus ning altpoolt tulev algatus suudavad sageli seda, milleks riiklikult rahastatud teatritehastel huvi, söekust ja/või ideid ei jätku. XXI Sajandi Orkestri ja Endla teatri koostöös valminud lavastuste puhul oli tunda peaaegu kõiges, et need on sündinud väljaspool repertuaariteatri paratamatut rutiini ning plaanipäraselt suureeelarvelisi kindlapealeminekuid. Nii "Rigoletto" kui "Deemon" kujunesid üle aastate kestvaks teatrisündmuseks, mida ei saa paraku öelda kõigi Eestis valmivate ooperilavastuste kohta.

Lõpetuseks pöörduksin pilguga eelseisvasse kevadesse, kui mai lõpus peaks Endlas etenduma Marko Matvere lavastatud "Carmen". Siinkirjutaja jaoks on selles valemis küsimärgiks eelkõige näitejuht; et kuidas Matvere varasemate aastatega üleskruvitud ootustele vastata suudab. Kui Linnar Priimäe ja Mati Undi kutsumisega oli lavastusele garanteeritud vähemalt vormiline uudsus, - millele lisandus hiljem siiski ka sisuline mõõde, - siis seni üksnes muusikale ning komöödiaid lavale pannud Marko Matvere nimi endaga seesuguseid lubadusi automaatselt kaasa ei too. Saab olema huvitav jälgida, mida ta välja mõtleb.

Matvere jaoks teeb olukorra ühtpidi raskeks ning teisalt väga kergeks asjaolu, et viimastel aastatel on kohalik ooperipublik näinud juba kahte "Carmenit": belglase Albert-André Lheureux’ lavastust Rahvusooperis Estonia ning Ago-Endrik Kerge oma KaivConsorti egiidi all Tartu Toomemäel. Belglase "Carmen" on Estonia laval siiani (täpsemalt 3. veebruanini, mil toimub selle 120.(!) ja viimane etendus), Kerge oma nägi ilmavalgust alles möödunud suvel. Neile, kes nimetatud tõlgendusi ei tunne, võib öelda, et tegu oli klassikalises mõttes korralike ning autoritruude teatritöödega, mis jäävad oma turvalises ettearvatavuses siiski selgelt teispoole lavastajaooperi mõttelisi piirjooni (milles pole mõistagi midagi taunimisväärset). On vist kõigile ilmne, et sama strateegiat hetkel enam korrata pole mõistlik. Loodan väga, et Matvere ja tema meeskond suudavad meile pakkuda ajastuväärilist teatrimõtet, nagu seda Pärnus kahe lavastuse jagu siiani on pakutud, ja loodetavasti pakutakse ka edaspidi.