Meil ooper käib ka puhvetis,
trall-lal-lal-lal-lal-laaa…

Evelyn Sepp

Ta laulab üpris uhkesti trall-lal-lal-lal-lal-laa.
Nii kõlavad ühe Eesti tuntud estraadilaulu sõnad. Tõesti lohutav teadmine. Kui siia lisada veel ka vabatõlge peamiselt inglise keeles kasutatavast ütlusest – midagi paksude daamide kohta… – ongi peaaegu koos see, mida läbi teatava irooniaprisma peetakse ooperiks. Nüüd jääb veel üle mõtiskleda selle üle, kas tegu on kunsti või meelelahutusega, kui neid saaks üksteisest muidugi üldse eristada.

Mõtlen vahel, et millisest hetkest ükskõik mis asi, eriti selline, mida tehakse tõsiselt tõsiste inimeste jaoks, muutub groteskseks. Ja olen tihti jõudnud oma sisemonoloogides lõppjäreldusele, et see juhtub tavaliselt siis, kui asju liiga tõsiselt võetakse. Või siis, kui tegijad ise hakkavad end armastama nendes „tõsistes asjades“ ja mitte vastupidi.

Samuti tasub mõtiskleda ka selle üle, et milleks üldse ooper kui selline muusikateatri vorm ning kas see esmajoones ei peaks lahutama inimeste meeli, pakkuma publikule põnevat äraolemist, unustust, muutma teda ilusamaks ja paremaks, selle asemel, et rõhuda sageli vaid oma tõsisele vormile.

Ooper on ju nagu tänapäeva kino, mille aluseks on enamasti lihtne lugu, etteoodatavad käigud ja ülesehitus. Glamuur, ning veel mõned detailid, mis kipuvad korduma.

Muusikaliselt jällegi ei tohiks olla selle võrdlemine tänapäeva poppmuusikaga samuti suur pühaduserüvetamine. Igal ajal on lihtsalt oma võlud. Nii ehk naa muutuvad asja tähendused ajas ja ainult head ajaloolased suudavad meile taastada asjade algsed omadused ning tähendused.

Seega ehk võib Mozartitki vabalt vaadelda kui kunagist Freddy Mercuryt!? Muide täiesti võimalik. Sarnaselt meie tänase argipäevaga ei teadnud ilmselt ka Mozart midagi oma surematusest ning vaid aeg saab siinkohal olla tõe kriteeriumiks.

Meie teame ju vaid seda, et ilmselgelt olid mõlemal oma „staadionitäied“ austajaid, kuid küllap ka samapalju neid, kelle jaoks ei olnud nende tehtav piisavalt püha või kes ei teadnud neist üldse midagi.

Kui aga mõelda korraks väljaspool nö kommertsi võtit, siis miks me peaks leppima taolise lihtsa seletusega rahvusliku kultuuripoliitika sildi all, et ooper on tõsine kultuur vaid sellel põhjusel, et tema ettekandmiseks on vaja orkestrit ja koori ning et mõnel teisel meelt lahutaval žanril on väiksemad nõudmised, mis justkui teekski nad automaatselt ka vähem tõsiseltvõetavaks kultuuriks.

Mina arvan, et ei peakski!
Isegi tänases Eesti võtmes tunduks sellise mõttekäiguga nõustumine liigsena.

Lõpuks jääb kaalukausile ju nii ehk naa miski muu – tõeline kunst, mida inimesed naudivad ilma, et nad seda täpselt kirjeldada tahaks. Kunst ongi kunst siis, kui ta on müstiline, mõneti seletamatu, endasse haarav, liigutav, shokeeriv jne. Vabalt ka väga lihtne.

Kindlasti võib kõike seda olla ka hea ooper, mida Eestis küll näeb, aga mitte üleliia tihti. Ja küllap on minuga nõus paljud muusika-, kunsti ja laiemalt võttes kultuurisõbrad, et olgu vorm milline tahes, hästi on ooper tehtud ikkagi siis, kui ta meelt lahutab.

Groteskne aga siis, kui teda tõsiselt võtavad ainult tema tegijad… Nii, et – ainult kunsti pärast tehtud kunst ongi vist see, mis kipub sinna grotesksete elamuste rubriiki minema, eriti kui tal on ambitsiooni olla midagi erilisemat kui teised. Kuid isegi ooper muusikalise suurvormina on mõeldud ennekõike nautimiseks ja mida paremini ta on tehtud, seda rohkem on tal ka sõpru! Geniaalsed asjad on sageli äärmiselt lihtsad, vähemalt esmapilgul. Selles nende võlu seisnebki. Ka ooperi.

Eesti oma kultuuripealinna aastani on jäänud veel vaid pisut üle aasta! Harjugem siis mõttega, et head on nii lihtsad kui keerulised asjad kui ka ajad! Ja uusi asju ei tasu karta, samas vanadest on alati midagi õppida!