Monoloog ooperi teemal

Igor Gräzin

Me elame märkide maailmas – liiklusmärgid, kõlamärgid (helin tähendab moblat, lifti kohale jõudmist, grillkana valmissaamist, aku tühjenemist…), lõhnamärgid (need kõige romantilisemad!). Kõik need märgid moodustavad kokku ühe ja igavaksmineva joru. Ooper ja ainult ooper on see keel ja see kunst, mis varieerib kõiki neid märke ühest maailmast teise. Seal, kus pole sõnalist teksti – on muusika, ja avamäng võib rääkida täpsemalt kui kõnekeel.

Ooper on peale filosoofia ainus kunst, kus mitte-olemine saab olemiseks. Kus tänu lavaltoimuvale heliseb kõlavalt – vaikus. Mõtlen pooletaktilisele pausikohale hertsogi arioosos („Rigoletto“) ja samasugusele „Traviata“ joogilaulus just hetk enne teksti algust. Ärgu gurmaanid pahandagu – aga just ooperist laenatuna muutus paus/vaikus koomiliseks ka „Kreisiraadio“ muusika-saavutuses – „Leto svet“.

Näitleja nägu kinofilmis kõlab liiga valjusti ja teatrilaval – liiga vaikselt. Ooper teeb inimnäo ja selles peegelduva: ehedaks.

Tasub siis imestada, et ajades kohtuasja Hiiumaal mõistsin ma selle sügavat alatooni täpselt nii nagu Petrovi aarias Ernesaksa „Tormide rannast“? Ja ei tundunudki ebausuna see, et kohtuasja omatmoodi sisuks oli seesama – valemajakate lugu, ainult et ennemalt muusikas kuulduna.

Ooperi teeb tõeliselt suureks isegi mitte helilooja ega dirigent, vaid – näitleja. Nagu Shaljapin maailmas ja Ots ning Kuusik Eestis. Ma ei mõista väljendit – „ooperit laulma“. Ooperit saab ainult läbi elada ja läbi mängida. Hamleti „olla või mitte olla“ kõlab ka parima näitleja esituses vähemveenvalt kui sellele monoloogile kirjutada võidav muusika. Ilma muusikata olnuks nii „Carmen“ kui ka „Mtsenski ujeezdi leedi Macbeth“ lihtsalt – lood. Ja ma arvan, et Tshaikovski polonees „Jevgeni Oneginist“ jäänuks aja jooksul alla Straussi valssidele. Aga just nad kõik kokku: näitleja, muusika, draama annavad millegi niisuguse, mis ei lagune tükkideks ja mis vastab meie olemise terviklikkusele.

Ei mäletagi kes, aga ta on öelnud: oma keelele vastav kunst sünnib siis, kui teda ei saa ümber jutustada. Ooperit ei saagi! Seda kinnitavad kavalehtedel esitatavad sisukokkuvõtted, millede grotesk on mulle alati pakkunud omaette huvi. (Muide – kes neid kirjutab?)

Arvan, et olen osanud ooperit ümber tõlkida küll. Ja selleks keeleks, millesse tõlkida, olen olnud ma ise. Ei ooper ega miski muu kunst ega filosoofia pole mind teinud paremaks, aga oma terviklikkuses on nad avardanud teed minu enese juurde. Kui paha või hea ma ka poleks. Aga mina ise – ainuke. Tänu kõigile suurtele ooperimeistritele, kes annavad elule mõtte.