Ooper muutub iga korraga paremaks


MARKO REIKOP
Telenägu

Oma esimese ooperietenduse vaatasin koos emaga, ma arvan, et käisin siis 4. või 5. klassis. See oli „Lendav hollandlane“.

Võib tunduda, et pole just eriti tark tegu esimese kogemusena vaadata Wagneri ooperit, võib juhtuda, et peale seda ei tule enam kunagi ooperisse... Olin siis ikka tõeliselt imestunud – et, püha taevas, kas tõesti inimesed tulevadki niimoodi vabatahtlikult teatrisse, istuvad siin 3-4 tundi, plaksutavad ja tulevad veel järgmine kord uuesti tagasi! See intriig oli esimene, mis mind ooperis paelus. Mind jäi painama mõte, et kui selline asi nii paljudele meeldib, siis peab selles ju midagi olema! Iga järgmise korraga hakkasin märkama uusi asju, õppisin kuulama muusikat, eristama meloodiaid, mõistma mis häält teevad tenorid ja sopranid ning sain tasapisi vastuse oma esimesele imestusele. Jõudsin tõdemusele, et mida rohkem muusikat kuulata, seda rohkem hakkab see meeldima. Nii ongi aegade jooksul ooperiskäimine saanud minu elustiili osaks.

Minu ooperiarmastus on nüüdseks arenenud nii kaugele, et ma ei taha enam, et teatris laval räägitakse. Käin ju tegelikult ka sõnateatris üsna ohtralt, ka seal on muusika, ent see tuleb lindilt ja ei veena seetõttu üldse. Ooperižanr on ülim, kuna seal ei räägita, vaid lauldakse ja emotsioone kannab elav muusika. Sellepärast ei armasta ma ka muuseas eriti ooperifilme. Filmilinal tundub ooper võltsina. Laval on lavatõde, aga filmis nad paratamatult maigutavad suud, laulavad peale...

Oma lemmikooperiks pean Traviatat. Olen seda oma 10 lavastuses küll näinud.Võib tunduda banaalne valik, aga kui keegi teeks ettepaneku minna Traviatat vaatama, siis isegi ükskõik kes laulaks, ma ütlen kindlasti kohe jah! Olen teadlikult tõmmanud oma tutvusringkonna inimesi kaasa ooperiteatrisse ning enamasti valin esimeseks tutvumiseks alati Traviata, mitte Carmeni. Carmen võib esimese korra kohta natuke liiga pikaks minna. Ka Traviata II vaatuse algust peetakse pikaks ja venivaks, ent mulle tundub see üldse kõige huvitavamana. Muidugi on mul ka teisi lemmikoopereid, nende hulka kuulub kindlasti Lucia di Lammermoor, aga ka Raimo Kangro „Süda“ oli mu lemmik, käisin seda 3 korda vaatamas Ain Angeri pärast.

Olen, tõsi küll, ka mõnikord poole pealt ära tulnud, ent see pole põrmugi vähendanud minu isu ooperi järele. Positiivseid üllatusi on ooperiteater mulle lihtsalt kordades rohkem pakkunud! Üheks vaieldamatult eredamaks näiteks oli „Attila“ Pärnus. Tõesti, ma oleks nagu puuga pähe saanud! Avastasin, et ooper võib olla nagu rock-kontsert – täis powerit – kogu visuaalne ja muusikaline tervik oli minu jaoks rabav. Umbes sama üllatus tabas mind, kui ma Aile Asszonyit esimest korda kuulsin, mõtlesin, et ei ole võimalik, et meil Eestis on jälle üks Selline laulja!

Ooperi puhul paelub mind ka palju sellist, mis võib paljudele mitte meeldida. Näiteks tihti tuleb ette „huvitavaid“ tekstitõlkeid – nagu „sa oled mu rist ja roos“ või „sa oled mu universumi tukse“, ent ka see on tegelikult ju armas, selline grotesk ainult rikastab ooperiteatrielamust. Ma ei pane kunagi pahaks kui noort armastajat laulab keskealine tüsedam naine, mind see absoluutselt ei häiri – parem olgu hea laulja. Mulle ei lähe tema välimus põrmugi korda, sest elutruudu-sega pole ooperis midagi pistmist. Naljaga pooleks saab ju laias laastus kõikide ooperite sisu ühe lausega kokku võtta: sopran armub õnnetult tenorisse ja lõpuks sureb.

Ooperikunst on surematu. Selle üle on palju heietatud, et kas ta peab ajaproovile vastu, on ehk kaduv kunstiliik, ent arvan, tulgu mis tuleb, ooperi-žanr elab kõik üle! See on ju elitaarne kunstiliik – alati leidub ühiskonnas inimesi kes seda vajavad, kes saavad ooperipisiku. Ma ei tõlgenda elitaarsust siinkohal mingi ennast teistest paremaks pidamisena, vaid tahan öelda, et ooperi nautimine vajab ettevalmistust, aega, pingutust ning alati on neid, kes tahavad oma elult rohkemat, kui lihtsat äraolemist.