Ooperikunst – tupiktee või totaalne teater?

MADIS KOLK
Ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja

Väitlused selle üle, kas ooper on kivinenud žanr või mitte, on oma olemuselt üsna kunstlikud ning ei saa tulemuseks anda mingit „õiget vastust”, kuid nende väärtus seisneb selles, et nad võivad juhtida tähelepanu põhjustele, miks enamik inimesi ooperist distantseeruvad. Möönan ooperi mõningast „elitaarsust” (niivõrd, kui üks teatrisündmus üldse saab elitaarne olla), kuid ometi ei saa ju ooperikunsti kõrgsaavutusi nimetada elitaarsemaks näiteks väärtfilmiklassikast, millega selle esmapilguline elulähedus võimaldab aga suhestuda ka kunstikaugemal inimesel.

Jätan praegu kõrvale arutlused libretoloome arenguvõimaluste üle, sest see on omaette spetsiifiline teema ning piirdun ooperi lavaliste väljendusvahenditega.

Üks põhjus, miks ooper tundub võhikule staatiline, on tema kõrgendatud tinglikkusaste, mida ammu enne Kivisildnikku kirus juba Lev Tolstoi. Loomulikult tehakse Eestis ka dünaamilise lavaeluga oopereid, kuid valdavalt annab ikkagi tooni rõhutatud keskendumine muusikale, ning lavastusliku leidlikkuse kasinus lauljate näitlejatehnilises pooluses ei mõju isegi puudusena, vaid see nagu polekski teema, jäädes enamasti ka väljapoole arvustajate huvisfääri. Juba see annab omakorda kinnitust tõekspidamisele, et ei maksagi otsida valest kohast asjassepuutumatut ning ooper ongi samalaadne kõrgema kodeeritusastmega mäng nagu näiteks bridž, kus asjassepühendamatul pole mõtet kiibitsedagi.

Võiks küsida, kas ooperi lavalisuse suurendamine mõjuks kunstiliigi „elustamise” asemel äkki hoopis lahjendamisena, umbes nii, nagu argumenteeriksid ilmselt ka kontseptuaalse tantsu oponendid: et kui juba loobud n-ö liikumispõhisest tantsukäsitlusest ja kunstiliigi piiride kompamise sildi all tuled lavale tantsu üle filosofeerima, siis miks ei tee sa seda juba filosoofide liigas, vaid tuled oma „kooliharidusega” liivakasti laiama? Milleks joonistada mõistete piirjooni välja eituse kaudu? Sama loogikat rakendades võikski siis väita, et kui laulja hakkab laval näitlema, jääb ta selles niikuinii alla draamanäitlejale, kuid lisakohustuse tõttu on sunnitud eemalduma ka omaenda väljendusvahenditest – nii nagu tegevuskunstnik pole dogmaatilise realismisõbra jaoks õigupoolest ei kunstnik, filosoof, tantsija ega näitleja (kui ta avarama auditooriumi ees just aeg-ajalt ka oma käsitööoskusi ei tõesta, mida nad aga enamasti teevad). Niisiis, kas ooper üldse vajab sedalaadi lisakomponente? Tõsiasi, et ükski tee ei ole parem kui teine, ei tähenda ju, et pärale jõudmiseks saaks kasutada mitut teed üheaegselt. Milleks qigong’i harrastajale pilates, milleks ortodoksile new age?

See pisut pretensioonikas võrdlus sunnib aga omakorda küsima, kas õhtumaise ooperi staatiline loomus kätkeb endas tõepoolest mingit iidset traditsiooni, mida tuleb selle väe ja essentsi säilitamiseks isalt pojale ja gurult jüngrile asjasepühendamatuid eemal hoides põlvest põlve edasi anda. Või on ooperi näol tegemist ikkagi kunstiliikide sünteesiga, mida sünkretistlik hoiak vaid tugevdaks?

Neli sajandit ei juhata meid tagasi just iidsete tarkuste lätetele, kodusest ooperitraditsioonist kõnelemata. Ja vähe sellest, kui meie ahtakesel ooperilaval suudavadki katsetused stiilis „Topeltwagner juustuga” väikest sensatsiooni tekitada, siis sügavamat juurdunud ooperitraditsiooniga maades ei mõju sellised eksperimendid mitte niivõrd kontseptualistliku järeleküsimisena vaid ennemini enesestmõisteva režiikeele osana. Pealgi ei leiutanud ja ka cameratalased mitte ennekõike adebtidevahelist salakeelt, vaid pigem taaselustasid antiikteatri jõuallikaid. Tegemist ei olnud küll mässulise kunstiga, nagu näiteks möödunud sajandi keskpaiga teatriuuendused, kuid püüd „totaalse teatri” poole ühendab neid taotlusi siiski.

Pole mõtet küsida, kas võõristus harjumuspärase ooperiesteetika suhtes peegeldab rohkem võhiklikkust või protesti võltsvagadusega varjutatud küündimatuse suhtes, kahe äärmuse vahele jääb palju ruumi ka tõelise ooperiarmastuse jaoks. Ometi usun, et püüd ooperisse rohkem lavalisust ja performatiivsust tuua ei tähenda mitte kahtlasevõitu katseid ooperit „reformida”, vaid vastupidi, lähendada teda tema sünnihetke eesmärkidele.