Põrmustav löök Godunovi hobuselt

Tõnis Mägi
Laulja

Lapsepõlves kogetu jätab teadagi oma märgi. Kogu eluks. Lõhnad, valguse ja varju mängud kuid eelkõige helid jäädvustuvad igave-seks mälusoppidesse. Ja mõned, vahel naljakalt veidrad seigad, võivad kujundada hinnangu kogu eluks.

Mäletan oma esimest ooperikogemust. Mu isa ja ema olid mõlemad Eesti Raadio Segakoori lauljad. Mind võeti tihtipeale proovi kaasa. Mäletan kord oli vaja teater Estonia koorile suuremat koosseisu, võeti appi Ringhäälingu Segakoor. Olin umbes viiene kui toimusid Modest Mussorski „Boris Godunov-i“ proovid. Peaosas Tiit Kuusik, Vürst Zuiski osas Martin Taras.

Lavastaja oli otsustanud lavale tuua hobused. Vaesed loomad ehmusid valju muusikat ja valgust kogedes nii, et ühel hetkel valgus põrandale, otse põlvitavate koorinaiste ette, paras ports auravat ollust…
Justkui banaalne situatsioon, aga minu ooperivaimustus sai sel hetkel põrmustava löögi. Miski mind enam ooperisse ei tõmmanud.

Mõned aastad hiljem toibusin löögist ometigi. Alexander Borodini „Vürst Igor“, kuulus „Polovetside Tants“, oli muusika, millist ma varem kuulnud polnud. Võib-olla on see üldse esimene muusikaline „elektrilöök“, mis mind tabas. Selline ülev ja energiast pulbitsev muusika rääkis minuga. See oli ARMASTUS. Nii on jäänud siiani. Ooperilavastustega on mul endiselt probleeme. Kes teab, kas alateadvuses kummitab mind too õnnetu hobune Estonia lavalt või miski muu?

Viibisin mõned aastad tagasi New Yorgis ning õhtul otsustasin minna Metropolitan Operasse vaatama R.Wagneri ooperit „Valküürid“. Saingi tänu tutvusele pileti ning sisenesin hingevärinal majja, kus seintel määratusuured Chagalli maalid. Inimesed olid teatrisse tulnud tõenäoliselt otse töölt. Suhteliselt lihtsat riides. Sisenes Dustin Hoffman, ruudulise pintsaku, taskust välja paistva õhtulehega. Märkasin veel tuttavaid nägusid kui orkester alustas avamängu ja mina tardusin. Sellist kvaliteeti poleks ma osanud ette kujutadagi. Vapustav.

Avanes eesriie ja ooper algas...
Maailmatasemel hääled, valgus, kuid millegipärast hakkasin toolil nihelema. Tühjad žestid, liikumine. Igav. Kuni ühel hetkel astus lavale Placido Domingo. Ning temperatuur laval ja saalis tõusis tippu. Teame ju kõik, et ta on hea laulja, kuid milline näitleja!! Kahjuks pidi esimese vaatuse lõpus tema kehastatud lavakangelane surema. Edasi kestis etendus veel 4 tundi. Pisut liig minu jaoks.

Kõik need aegajalt koomilisena mõjuvad armastusstseenid üle-elusuuruses, mitte enam esimeses nooruses näitsikute ja nende kavaleride vahel. Tohutud dekoratsioonid, misanstseenid...
Pole minu maitse.

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et muusika on mulle olnud ooperis primaarne. Harva kui keegi on suutnud visuaalselt veel muusikale midagi juurde lisada. Erandiks on mõni aeg tagasi Mezzo kanalilt nähtud „La Traviata“. Tõenäoliselt selle sajandi alguse parimate ooperilauljate, venelanna Anna Netrebko ja mehhiklase Emilio Rolando Villazoniga peaosades. Selle ooperi teostus oli minu jaoks tõeline meistriteos.
Ei liiga palju papist hooneid, võltspaatost, hobuseid…