Minu esimene täht*

Linnar Priimägi

Kui ma kunagi Marlene Dietrichi eeskujul peaksin kirja panema “Minu elu tähestiku”, siis märkaksin, et suur osa häid asju saaks juba “A” all öeldud.

Ma poleks muidugi esimene. Eesti luuletaja Ellen Niit kirjutas juba 1950. aastate lõpul, ajastuomases progressiusus:

Hea täht on A.
Algus sellega algab.
Ja Au.
Ja Armastus maailma vastu.
Ka Aatomituumade peidetud jõud selles tähes on neile, kes oskavad leida.

Mina vahest nii sügavale aine lõhestamisse ei laskukski, aga ma alustaksin samuti algusest.

Algus (нaчaлo, beginning)

Klaudia Taevi nimelise lauljate konkursi ja Pärnu ooperifestivali põhikorraldajaid, rahvusooperi Estonia dirigent Erki Pehk on professionaal, kes mõistab hinnata kunstilisi riske. Olin lavastanud ja kujundanud kümmekond tükki Eesti teatrites, tema oli neist näinud ühte, 2000. aastal esietendunud Friedrich Schilleri “Don Carlost” Viljandi Ugalas.

Aga temalt tuli ka tolle töö siiraim arvustus. Nimelt kui ma pärast etendust tahtsin Tallinnast vaatama saabunud tuttavad puhvetisse kutsuda, et muljeid ja kriitikat kuulda, oli Erki Pehk kadunud. Läksin teda maja peale otsima äkki sõitis minema! Leidsin ta omaette kõndimast juba pimedas teatri jalutusruumis. “Erki, mida sa siin teed?” Ta ütles nõrgal häälel: “Palun mine ära! Ma ei saa praegu tulla, ma toibun etendusest.” Eemaldusin kikivarvul. See oli mulle kui lavastajale hetk nagu dirigendile vaikus pärast viimase noodi kustumist orkestris too juba partituurist välja jääv paus teose ning aplausi vahel, hääletus, mille pikkus ja pinge mõõdab lavasündmuse suurust, kunsti ja tegeliku, teatrivälise inimelu seose sügavust. Tuikusin puhvetisse. J'en était tout étourdi on me l'avait jamais dit. Mitte keegi polnud minu loomingut veel nõnda arvustanud.

Pärnu rahvusvahelise lauljate konkursi võitjale anti aastal 2001 lisaks rahalisele preemiale esmakordselt (maailmas!) võimalus valida endale auhinnaks ka mingi roll kahe aasta pärast, järgmise konkursi ajaks sealsamas spetsiaalselt talle lavastatavas ooperis. 2001. aastal võidutses veenvalt Anna Samuil: esikohal tema, seejärel “tükk maad tühja kohta” (teine preemia jäeti väljaandmata) ja siis alles kõik ülejäänud. Laureaat tuli Moskva konservatooriumist, Irina Arhipova lauluklassist, ning oli Stanislavski-nimelise ooperiteatri debütant. Kunstiliseks auhinnaks valis ta Gilda partii Giuseppe Verdi “Rigolettos”.

Aeg (вpeмя, time)

Ooper pidi esietenduma mais 2003, muusikaliseks juhiks idee autor, “XXI sajandi orkestri” looja, dirigent Erki Pehk. Nagu öeldud, Erki Pehk mõistab riske hinnata, ta sai aru, et tegu oli üritusega, mille edasine edu hakkab sõltuma esmatulemusest. Kui esimene nööp valesse auku panna, ei saada ju nööpimisega iial õigesti lõpule, täheldas tark Goethe.

Minu “nööbiks” osutus “Don Carlos”. Erki Pehk kuulas maad, uuris kunstilisi ja seltskondlikke taustu. Ma polnud ooperit varem lavastanud, küll muusikaprogramme, mõned neist üsna terviklikud etendused (Tartus Vanemuise teatris saksa ning inglise salongilaulu kava “Merci, mon ami” 1991 ja Vera Lynni laulude kava “Ma homme sinilindu näen” 1992, viimases režii, lavakujundus ja kostüümid). Olin aastal 1992 Euroopa Muusikateatrite Akadeemia asutajaliige. Olin direktor-kunstilise juhina jälginud muusikalavastuste sündi ja surma Vanemuises. Olin sealsamas juba aastal 1974 tõlk-assistendina aidanud Saksamaalt Potsdamist kutsutud Peter Brähmigil lavale tuua Ludwig van Beethoveni “Fidelio”. Olin 1954 sündinud muusiku perekonnas, kus ooperiliteratuur kuulus kultuuri mõistesse samal loomulikult kui ilukirjandus. Ütlesin Erki Pehkile jah.

Pidi tulema “vaene teater”, sest suuri lavastuskulusid polnud ette nähtud. Seadsin tingimuseks, et kostüümikunstnikuks või õigupoolest kostüümide väljavalijaks Pärnu Endla teatri laost kutsun Kiwa, aga lavakujunduse teen, nagu enamasti, ise. Mulle kangastus lavapilt, mis seisab koos peamiselt valgusest ja varjudest, kus ooperi helimaailm saaks hõljuda nagu Jumala Vaim vete kohal. Ma nägin muusikat! Nägin vananeva krahvinna flirti hertsogiga. Nägin noori uljureid hiilimas läbi öö, redel kaenlas. Nägin anuvale õuenarrile selja pööravate õukondlaste poolkaart. Ja nägin lõpustseenis süttivaid puuvõrasid kui hiiglaslikke leeke, mis üksteise järel kustuvad sedamööda, kuis vaibub Gilda hingamine. Ma nägin oma “Rigolettot”. Lavastada oli aega kolm nädalat 2003. aasta mais. Ütlesin Erki Pehkile jah.

Abielu (бpaк, marriage)

Teater, just muusikateater on väga vana kunstiliik. Seal veel kehtivad iidsed inimsuhete struktuurid. Uuemal ajal usutakse, et abielu peab põhinema armastusel, aga kõikides vanades kultuurides käib asi vastupidi armastus põhineb abielul. Just seda väljendab ka eesti talupojaühiskonna piibel, Anton Hansen Tammsaare “Tõde ja õigus”: tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Muusikateatris on täpselt nõnda, kui “töö” all mõista koostööd. Moodsamas keeles nimetatakse seda efekti sünergiaks. Ühine kunstiline eesmärk, mis suudab erisuguseid loovisiksusi koondada ja tegutsema panna, on iga lavastuse peamine vis motrix. “Rigoletto” lavastuses õnnestus niisugune eesmärk (teatrikeeli: kontseptsioon) välja tuua. Meie peateemaks sai pime armastus.

“Narrus on pimedus” nõnda kõlas lavastuse moto. Tegime loo sellest, kuidas õuenarr Rigoletto püüab hertsogi ja noorte õukondlastega sammu pidada, renessansiajaga kaasas käia, lastes nagu pime silmist nii oma vanuse kui ka positsiooni, pimedalt armastades oma tütart ja pimesi kätte makstes hertsogile tema truudusetuse eest. Selline meeste värk.

Nii nagu abielult, oodatakse ka lavaliselt koostöölt truudust kuni eneseohverduseni välja. Seni, kuni abielu kestab, kuni surm (lavastuse surm) meid lahutab. Säärase absoluutse kunstilise truuduse etaloniks sai mulle “Rigolettot” lavastades Anna Samuil. Ta oli truu heliloojale, truu orkestrile, truu lavapartneritele ja truu minule. Kuidas ta seda suutis? Aga nii, et eelkõige oli ta truu iseendale.

Anne (дap, oдapённocть; gift, talent)

Muusikateatrilava on halastamatu. Seal ei saa enam praalida: kui mina hakkan laulemaie, jääb siis küla kuulama! Seal kehtib karm põhimõte: hic Rhodus, hic salta! Kes lavale tuleb, läheb tulle!

Anna saabus nagu kangelanna, mingi Orleans'i neitsi, täies relvastuses. Ta oli 2000. aastal lõpetanud Moskva Tšaikovski nimelise konservatooriumi viiuli erialal, ise musitseerinud orkestris ning oskas tänu sellele lavalt pillimeeste mängu kooskõla tabada, “laulda orkestris”. See on tänuväärne anne, mida pole antud mitte igale kuulsalegi lauljale maailmas.

Tema roll ja seda ümbritsev lavastus arenesid pidevalt, mitte ükski repriis ei korranud teist, mitte ükski hetk ei sarnanenud teisega. Mu assistent pildistas proove. Nüüd neid fotosid silmitsedes võin rõõmuga tõdeda, kui rikast elu me elasime need kolm proovinädalat seal Pärnu Endla teatri laval. Ning ooperi lõpptulemuse kontrolletenduse videosalvestust üle vaadates veendun uuesti, et too meie koostöö, meie rikas kooselu, meie ühisloomingu erutus jõudis ka publikuni.

Muide, kui salvestusest 2004. aasta mätsis Eesti Televisioonis näitamiseks DVD-d tegime, siis sõitis vahepeal kuulsust kogunud (ja viimati, 2006. aasta detsembris Metropolitan Operas debüteerinud) Anna Samuil ei tea kust maailma otsast Tallinna, et üle laulda üksainus noot, mis talle tollest kontrolletendusest oli ebakindlana meelde jäänud. Milline perfektsionism! Halastamatu anne.

Apassionata

Mitte keegi ei ole ära mõõtnud, kui palju võib inimesse mahtuda muusikat. Aga inimese mahtu mõõdab muusika küll. Selle järgi, millal muusika end temast välja pressima hakkab, saame aru inimhinge suurusest või väiksusest. Väga aus inimese mõõdik! Kui ema oma lapsele hällilaulu laulab, siis paneb ta sellesse kogu hinge, ehkki ei tarvitse muusikaliselt andekas olla, ei pruugi viisigi pidada. Suure laulja hinge mahub aga rohkemat kui isiklik elu. Ja kui see sealt muusikana välja murrab, siis oleme õnnelikud, et tohime olla inimesed. Suur kunst on meile antud selleks, et meis ei kustuks rõõm esindada inimkonda.

Pärast kolmandat ja viimast etendust tuli Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel lauljat tänama ning ulatas Annale lilled. Kogenud kriitikud kiitsid ajakirjanduses Gildat omakeeli: “Noor laulja valdas tehnikat ja kõrgusi sellise kergusega, et meie punnitamistega harjunud kõrvad puhkasid nagu paradiisis.” “Gilda tegelaskuju oli oma emotsionaalsuses tütarlapselikult veetlev, tema meloodiakujundus väga plastiline ning fraseerimine tundlik.”

Mind lummas Anna Samuili muusikaline tundlikkus ja see igast noodist väljakuuldav musitseerimise kirg. Esietendusel tahtsin end näpistada, veendumaks, et olen tegelikult ka loonud niisuguse “Rigoletto”.

Pärnu Endlas laulis Anna Samuil oma elu esimese Gilda. Pärast esietenduspidu küsisin Anna Samuililt, mis rolli ta järgmisena laval mängiks. “Luciat,” vastas ta. “Hüva, Luciat,” vastasin mina. Me vaatasime teineteisele sügavalt silma.

Anna

Füüsika õpetab, et lähedalt paistavad asjad suuremad. Muusika õpetab, et suured asjad ongi lähedased. Tunnen mitmeid rahvusvahelisi staare erinevatelt elualadelt, ja neil kõigil on üks ühisjoon - nad on spetsialistidena oma kõrgustes, aga inimesena alati siinsamas. “Lihtsad inimesed” kui aru saada, et inimese lihtsust ei mõõdeta mitte altpoolt, inimnullist, vaid ülevalt, tollest lõpmatust keerulisusest, mida kujutab endast suur kunstnik.

2004. aasta suvel esines Anna Samuil kontserdiga Tallinna raekojas. Oli soe augustiõhtu ja me otsustasime pidada pikniku kusagil Eestimaa rannas. Võtsime seltskonna autodele ja leidsimegi mõnusa koha, kus lõket teha ja veini juua. Rääksime öö läbi maailma muusikast ning oma elust, taustaks vaikiv tüüne meri. Selili liival lamades vaatasin musta taevast katvaid tähti ja kuulsin Annat siinsamas kõrval rääkimas oma plaanidest.

Äkki valdas mind arusaam, et elan läbi üht oma elu suurimat hetke. Siinsamas, käeulatuses mu kõrval rannal istub täht. Minu esimene täht. Tema. A.

-----

* Eesti keeles tähendab sõna “täht” nii kirja- kui ka taevatähte (vn. бyквa ja звeздa, ingl. alphabetic character ja star).