Süngete pilvede tagant kerkib rahu

Järgmise PromFesti raames esietendub juba seitsmes lavastus, mille nimiosades laulavad Klaudia Taevi nim. Konkursi võitjad. Seekord tuuakse Vanemuise, Birgitta Festivali ja  Endla teatri  lavale  G.Verdi  „Aida”.

Nagu paljud suured meistriteosed, nii on ka „Aida“ mitmeski mõttes iseenda kuulsuse ahelates. Nii teatakse seda kui pompoosse ooperi võrdkuju – Grand opéra traditsioonide kohaselt kuuluvad „Aida“ juurde massiivne dekoratsioon, eksootilised kostüümid, hiilgavad kooristseenid ja tantsunumbrid. Kasutusel on kõik vahendid, et luua jalustrabav spektaakel. Püramiidide kassikullane hiilgus mõjub aga publiku ärksust uinutavalt ja kipub liigagi sageli varjutama teemasid, mis ooperis tege-likult olulised ja ka praegu ühiskonnas kõnekad on.
 
Giuseppe Verdi ei külastanud muuseas kunagi Egiptust, kirjavahetuses on ta märkinud, et ei suudaks eales imetleda Vana-Egiptuse tsivilisatsiooni, mille saavutused rajanesid orjapidamisel ja autoritaarsel võimul. Ka „Aida“ libretos paelus teda Egiptuse kullasärast hoopis enam inimese jõuetus teokraatliku riigiaparaadi ees. „Aida“ tegevus toimub nimelt maailmas, kus riik ja kirik on ühendatud üheks, kõikvõimsaks institutsiooniks. Esiplaanil on ettevalmistus sõjaks ja religioossed rituaalid, ent ooperi tuuma moodustavad hoopis kolme inimese sügavalt isiklikud üleelamised.

Ooperi peategelased on kaks printsessi, kes võitlevad sama mehe armastuse eest. Varem või hiljem seisavad kõik kolm ka valiku ees: kas jääda truuks kodumaale või valida armastus? Ja kuigi pealtnäha tundub, et igaüks on oma saatuse sepp, näevad nad peagi, et despootlikus riigis on kõik, olenemata positsioonist, abitud ja nende probleemid üsna tühised. Läbi nende tegelaste laotab Verdi meie ette inimsuhete kirju paleti - usk, armastus, vihkamine, manipuleerimine, lootus (etus) ja reetmine. Selgub, et üheks kõige vaatemängulisemaks peetud ooper on paradoksaalsel kombel hoopis üsna kammerlik. Põhitegevus hargneb tihedalt vaid nende kolme peategelase suhtesõlmede ümber. Kui sellest lähtuda, tundub Vanemuise väike maja oma intiimse õhustikuga „Aida“ lavastusele suurepäraseks keskkonnaks olevat.

Aga Verdi poleks Verdi, kui see jääks asetamata laiemale ühiskondlike probleemide taustale. Nii põrkuvad „Aidas“ kaks kultuuri – Egiptus ja Etioopia. Verdi toetas oma ooperites ikka rõhutud rahvaste õigust anastajate vastu üles tõusta ja samade ideaalide eest seisab ta ka „Aidas“. Kuigi ooperi tellija Egiptuse asevalitseja ootas Verdile makstud kopsaka summa eest oma riigi ajalugu ja võimsust ülistavat teost, mängis helilooja talle nimanipsu, juhtides ooperis hoopis tähelepanu absoluutse võimu kalduvusele võimu kuritarvitada. Näiteks egiptlaste koori-numbrisse on helilooja soovil lisatud otsene tsitaat preisi kuninga kõnest, niiet Verdi ise nägi selget paralleeli „Aida“ egiptlaste ja oma kaasaegse Bismarcki Saksamaa vahel. Heroilise muusika taustal kõlavad koori suust ksenofoobsed hüüatused nagu: „surm võõrastele!” ja sõda õigustab jumalik tahe.

Selline süstemaatiline manipuleerimine patriootlike tunnetega on ohtlikult kaasahaarav. Nii põleb ka ooperi mees-peategelane Radames soovist oma riigi eest sõtta minna. Sarnaselt Esimese maailmasõja sõduritega ei haara temagi relva mitte vastu tahtmist, vaid isamaa kaitsmise ideest vaimustununa. Manipuleeriv riigiaparaat on teda veennud, et sõda etiooplaste vastu on üllas ja ainuõige ettevõtmine. Alles lahingutandrilt naastes on see propaganda-kaardimaja kokku kukkunud ja Rada-mes näeb, et teispool rindejoont ei seisnud mitte vägivaldsed „barbarid“ ja „uskmatud“ vaid samasugused inimesed kui temagi.

Etioopia printsess Aida kehastab aga ooperis kodanikuühiskonna keskseid väärtusi: indiviidi isikuvabaduste ja inimväärikuse austamist.

PromFesti „Aida“ saab olema õnneliku lõpuga – andes lootust, et ka kõige väljapääsmatumast olukorrast peab leiduma väljapääs. Ja ooperi lõpetab sobivalt tegelane, kes kõigi sündmuste käigus enim muutub – Egiptuse printsess Amneris – lausudes publikule, lavalolijatele aga ennekõike iseendale: „Rahu!“ (Pace!). Üleskutse, mis omandab meid ümbritsevas heitlikus maailmas väga sügava tähenduse.

Madis Nurms