Massenet' Thais - religiooni ja seksuaalsuse piiril

Madis Nurms

Järgmisel aastal tuuakse Pärnu Endla lavale J.Massenet’ „Thais“, nimiosas eelmisel Klaudia Taevi nim. konkursil pärjatud Venemaa sopran Veronika Dzhiojeva. Kuigi „Thais“ on „Manoni“ ja „Wertheri“ järel Massenet populaarseim ooper, esitatakse seda teistega võrreldes häbiväärselt harva. Üks põhjus, miks ooperit nii harva näha saab, on see, et ooperi pearoll nõuab esitajalt veatut tehnikat ja näitlemisoskust, andmaks edasi tegelaskuju haprust ja sisemisi arenguid. Samas on suurte Euroopa ooperikompaniide juhte hirmutanud ka skandaalide aura, mis „Thais“i ümbritseb.

Massenet kirjutas Thaisi spetsiaalselt maailmakuulsale ameerika sopranile Sybil Sanderson’ile ja seetõttu on see saanud tuntuks kui imekaunis ent üliraske roll, mis nõuab esitajalt erakordselt andekust. On avalik saladus, et suureks naistemeheks peetud Massenet oli Sandersonist sisse võetud ja nii küttis tema valik 1894. aastal Pariisi kunstiringkondades suuri intriige. Ooperi lugu põhineb Anatole France tuntud romaanil ja jutustab munk Athanael’ist, kes on otsustanud päästa kauni kurtisaani Thaisi, tuues ta ristiusu juurde. Lõpuks Thais pöördubki jumala poole, ent tolleks hetkeks on Athanael mõistnud, et tema kinnismõttel on hoopis ilmalikumad põhjused – munk on Thaisi armunud.

Massenet jaoks oli oluline, et peategelaste religioosse ja erootilise maailmapildi põrkumine oleks võimalikult kontrastne. Oodatult ei jäänud skandaalid üksnes ooperimaja seinte vahele. Esietendusel paljastas Sanderson (väidetavalt kogemata) oma rinnad, mistõttu lavastus pälvis mitmete kriitikute halvakspanu. Tol ajal domineerinud, peamiselt saksa ja anglosaksi koolkondade kriteeriumitest lähtuvad muusikakriitikud kandsid prantsuse ooperi täiesti maha, nimetades Massenet’ värsket teost ennekuulmatult kõlvatuks.

Rodney Milnes, üks tänapäeva tuntumaid muusikakriitikuid ja Massenet asjatundjaid on öelnud, et „Thais“ on iseenda suurim vaenlane: „Selle ooperi pealispind on nii hiilgav, teemad igas mõttes nii võrgutavad, et võib mõista inimesi, kes ei vaevu süvenema sellesse, mis peitub pinna all“, väidab ta ja kahtlemata on tal ka õigus. Kui Sybil Sanderson 1903. aastal ootamatult suri, haaras Thaisi rolli endale Lina Cavalieri, väidetavalt kauneim ooperilauljanna läbi ajaloo. Tema julge rollitõlgendus ja kirju eraelu valasid „Thaisi“ niigi publiku taluvuse piiril laveeriva erootilisuse tulle veelgi õli ja temast alates on Tha?si kehastanud sopranid kandnud laval nii vähe ja nii väljakutsuvaid rõivaid, kui võimalik. Aastal 1973 sai ameerika tähtsopranist Carol Neblett’ist just seda rolli esitades esimene ooperiartist, kes astus lavale täies alastuses. Nii iseloomustab „Thaisi“, sarnaselt paljudele teistele prantsuse ooperitele (meenutagem kasvõi Bizet’ „Carmenit“) tõepoolest petlik pealiskaudsus.

Veidi süvenedes aga hakkavad välja kooruma mitmed uued tähenduste kihid. Teemaks olev kõrgklassi prostituudi hirm vananemise ees ja tagasipöördumine usu juurde, millega samaaegselt leiab aset oma elu religioonile pühendanud mehe elueesmärgi kaotus – Anatole France eksistentsialistlik lähenemine ei ole ka 21. sajandil oma aktuaalsust kaotanud. Massenet’ ooperis on erakordselt esile tõusnud unenäostseenid, mis ärgitavad haarama helilooja kaasaegse Sigmund Freudi „Unenägude tõlgendamise“ järele ja küsima, kas see teos omab äkki hoopis suuremat kultuuriloolist kaalu kui seni arvatud on. Näitab ju Massenet’ siin kujundlikult sedasama, mida Freud viis aastat hiljem oma võtmeteoses kirjeldab – unenägude omadust täita meie soove, kuid kuna täitunud soovid on reeglina moraalselt taunitavad, siis ka nende samaaegset kaitse- või karistuse reaktsiooni.

Eraldi tähelepanu väärib muidugi ka ooperi religioosne aspekt. Anatole France irooniline teos, mis naeruvääristab üleloomulikesse jõududesse uskumist, viis kõik kirjaniku tööd roomakatoliku kiriku keelatud kirjanduse nimekirja. Kuigi Massenet’ ooper kohtleb usklikke peategelasi palju suurema sümpaatiaga kui France jutustus ja selles puudub terav ühiskonnakriitiline toon, on paljude vandenõuteoreetikute arvates ooperi väheste esituste taga lääne kultuuriruumis siiani mõjuvõimsa katoliku kiriku vastuseis. Kuuldavasti on Vatikani pahameele taga Massenet’ ooperi muusika, mis põimib religioosset muusikat äratuntavalt erootiliste ja meeleliste meloodiatega. Olgu sellega kuidas on - Eesti publikul on 2009. aastal esmakordne võimalus konfliktne ooper oma silmadega ära näha ja seejärel ise otsustada, kas tõesti on üksnes kuulus number Meditatsioon (erakordselt kauni viiulisoologa, mida kuuleb tihti ka kontsertettekandes) piisavalt siivas, et seda tihedamini kui paarikümne aasta tagant lavale tuua.