Viimane kummardus Mati Undile

Madis Nurms

Uue festivali alguses oleks vast paslik meenutada eelmise tähtsündmusi - üheks selliseks aastal 2005 oli kahtlemata Mati Undi lavastatud ooper Deemon, salapärane teos, mille lavastus jäi legendaarse kirjandus- ja teatrimehe viimaseks tööks.
Publikule, kel oli võimalus seda Endla Teatri etendust näha, pakub kindlasti huvi milline oli lavastuse vastukaja pressis. Olgu see artikkel omamoodi vastukaja vastukajale, kokkuvõte muusikakriitikute arvamustest.

Enam kui 90 etendust lavale toonud Mati Unt tegi Deemoniga oma ooperidebüüdi. „Selles ooperis ei tähenda deemon muud kui Luciferi, taevast allavisatud inglit, minu arust on see ilus,” selgitas lavastaja Mati Unt oma plaane Pärnu Postimehe ajakirjanikule Kaupo Meielile enne proovide algust. “Me teeme kaunis minimalistliku, ikka karmi värgi ja mingit magusat pulli siin ei ole.” Pärast esietendust tunnistas ta SL Õhtulehe reporter Aigi Viirale, et jäi esietendusega väga rahule, «Minu arust läks hästi, nad ikka laulavad nii võimsalt, et Pehkil (Erki Pehk, ooperi muusikaline juht) on õigus - kahju on inimestest, kes seda ei näe,» sõnas Unt. «See on nii mõjuvõimas koosseis. Noored küll, aga kõik juba superstaarid.».

Sirbi muusikakriitik Heili Vaus-Tamm nimetab Deemonit „hooaja eredaimaks ooperilavastuseks”. Oma artiklis „Unt tõi ooperisse draamalavastaja haaret” lahkab ta lavastuse tähendust: „Eesti muusikateatris sünnib viimasel ajal märkimisväärseid lavastusi, kus on nauditavaid hääli, tugevaid osatäitmisi ja, mis eriti rõõmustav, järjest tõusvat lavastajarolli. Just viimase osas on “Deemon” tõeline saavutus. Nii meie ooperimaastikule kui Mati Undile endale. “Deemoni” kaasajastatus, lisategelase (Deemoni naisabiline) sissetoomine, lavakujunduse taandumine pimedust värvivaks valgusrežiiks aga oli algusest peale ja igal tasandil uudne ning haarav. Võrreldes Mati Undi eelmise muusikalavastusega, muusikali “Aidaga”, oli see määratu samm edasi.” Kokkuvõttes väga hea lavastus: ootamatu, kaasaegne, väljendusvahenditelt terav.
Vaus-Tamm näeb Undi kui mittetraditsioonilise lavastaja peamist plussi võimes näha kaugemale väljakujununenud stampvõtetest ooperi lavastamisel: „Ooperilavastajad on reeglina hädas kahe asja näitamisega: tihedasti esineva suremise ja armastamise teatud etapiga. Lavastajad kipuvad sisulise kulminatsiooni, mis muusikas võimsalt kohab, mingiks pärsitud mänguks keerama. Ja ooperimuusikat vastuvõtval ning lavalt adekvaatset ootaval inimesel hakkab paha - lõpetamata emotsioon. Unt aga tegi revanši ja pani lavastusliku rõhu sinna, kuhu poleks oodanudki. Raevunud Deemon tahab lõpuhetkedel publikusse viskuda, abilisest halastajaõde hoiab teda tagasi ja talutab minema.”

Mitmed kriitikud tunnustavad selle lavastuse puhul eriti valguskunstniku osatähtsust, kelle kontseptsioon minimalistlikus lavastuses eriti oluliseks muutub. „Deemoni Pärnu lavastuse tegijate seas tõuseb peategijaks Valgustuskunstnik. Ilma valgusrežiita poleks Mati Undi idee ehk esile tulnudki” (Sirje Normet, Nädaline 28. juuni 2006) ja „Uskumatu valgusrežii, mis lõi kõik meeleolud ja kujundas kõik interjöörid seda võis vaid hämmastusega jälgida” (Heili Vaus Tamm, Sirp, 17 juuni 2005) on vaid mõned tsitaadid, mis Endla valgusala juhi Margus Vaiguri tööle ülivõrdes hinnangu annavad.

Postimees pealkirjastas ooperigurmaan Alvar Loog'i artikli „Undile maksimumhinne”. Artiklis juhib Loog tähelepanu PromFesti ooperilavastusi eristavale, lausudes: „Undi Deemon on väärikas järg kahe aasta eest samas etendunud Linnar Priimäe Rigolettole. Lavastajate valikuga oleks korraldajad justkui taganud oma üritusele nii tähelepanu kui kunstilise taseme, garanteerides, et tulemus saab olema kõike muud kui kostüümidega kontsert. Noorte lauljate konkursi egiidi all on Pärnus seega paradoksaalsel kombel viljeldud hoopis lavastajaooperit, sellist, mida meie kaks repertuaariteatrit oma publikule erinevatel põhjustel (ikka veel) eriti ei paku.”

Samas annab Loog hinnangu ka lavastuse rõhuasetusele: „Undi Deemon ongi ootuspäraselt natuke rockooperlik: ühes episoodis on kasutatud koguni helivõimendust. Tegelaste poosid, kostüümid, soengud ning tätoveeringud annavad enam kui sajandivanusele teosele mitte üksnes värskema ilme (mida see õigupoolest ei vaja), vaid paigutavad Rubinšteini ja Lermontovi kangelased nii esteetilises kui emotsionaalses mõttes hoopis teise keskkonda, kus armastuse või ideoloogia asemel valitseb imagoloogia. /---/ Ooper on kas õnneks või kahjuks selline žanr, kus midagi kergekäeliselt muuta ja välja jätta ei saa. Küll aga annab siin ja seal lavastuslike võtetega asju lisada, mida Unt ongi teinud. Ja taaskord õnnestunult, lõhkumata algset tervikut või libastumata maitsetusse. Ja kui mõni eakast põhjanaabrist mudaravila klient peaks arvama teisiti, tuleb seda võtta komplimendina.”

Kindlasti jääb põhiküsimuseks, mida Unt ikkagi lavastusega ütelda tahtis - mis oli lavastuse võti. Ühe huvitavaima tõlgenduse annab Sirje Normet, kes kirjutab: „Lermontovi poeemi „Deemon” on Unt lugenud ootamatult värske pilguga. Meessoost Deemon on nagu Deemoni üldistus, märk, millest kõik aru saavad. Siin väikekodanlikus maailmas on ju nahktagis elvispresliliku välimusega noormees igati „deemonlik” tegelane. Unt aga läheb sügavamale. Ta süüvib naise hingeelusse ja leiab veelgi deemonlikumaid elemente. Nii pole sõnatu naistegelane (Maarja Jakobson) mitte niivõrd meespeategelase (Laimonas Pautienius) alter ego, vaid pigemTamara (Anastasia Bakastova) alter ego. Tegelikult tahab ju Tamara, et tema peigmees Sinodal (Sergei Gaidei) hukkuks, sest ta ei armasta seda meest. Ta pole ju teda näinudki - see abielu on nende isade poolt kokkulepitud abielu. Deemon äratab Tamara aga elule, näitab talle selle abielu mõttetust. Nii muutub Tamarasse armunud Deemon noore naise tööriistaks. Deemon on Tamara nimel valmis kõigeks ja tapabki oma naisabilisega peigmehe. Kloostrisse minek on vaid „sotsiaalne tellimus”. Välise etiketi küsimus. Oma kloostrikambris on ta vaba armastama seda, keda tema tahab, mitte seda, keda ta isa on talle välja valinud. Armastus Deemoni vastu tapab Tamara. Kuid parem üks tõeline armastusesuudlus kui rida mõttetuid armatsemisaastaid kogu eluks. Tamara sureb õnnest - mitte õnnetusest. Ka õnnest võib surra.”

Unt ise jäi aga lavastuse ivast rääkides lõpuni salapäraseks, Äripäeva ajakirjanikule Christel Karitsale poetas lavastaja matiundiliku muige saatel vaid vihje, milliseid aspekte ta ooperi libretos esile tuua soovis: “Siin on rafineeritud teatrisõbrale ka ühtteist vaadata, aga samal ajal ega seda elementaarset romantikat pole ka ära koristatud. Vaatajale ikka tuleb pisar silma.”