Visuaalse ooperi alkeemia

Ann Lumiste

Kiire pilguheit Rigolettole, Deemonile ja Carmenile eesti maastikul. Moodsalt - DVD vahendusel ja läbi isikliku prisma.

Vaatesuund on selge, objektid maastikul tajutavad. Hämarusse jääb esialgu põhjus, mis pani enesele õigust andes seda ülesannet vastu võtma. Selgemalt on loetav hoiatusmärk manitsusega mitte tallata jalgupidi pinnasel, mille tekkimisse on võrratult enam elujõudu valatud, kui enamuse kaasaegsete kunstiobjektide loomiseks jaksatakse.

Õigus, pigemini küll õigustus on alati inimlikult lihtne. Olen ise verivärskele muusikalisele suurvormile sobivat välisilmet raiumas. Raskekujulises noodikirjadüsleksias vaakudes, pimesi ja käsikaudu, vaikse lootusega hinges mitte päris raagus vormini välja jõuda. Aga ma hakkan aimama, mida silmapiiril ees loodan leida. Rütmi, ülesehitust, jumalikku geomeetriat, mis kehtib muutumatuna sõltumatult sellest, kas teda kõrv kuuleb või silm näeb. On mul lootust silmapiirini välja roomata? Ei vist veel.

Rigoletto

Rigoletto on tunduvalt lähemal. Meie vahel on tänapäevane kontakt, mälupilt, mille nimi võiks olla Kerge Pinnapuudutus Dekoori Tasandil. Kummalise juhuse ajel astusin kord Pärnu Endla teatris ühest valest uksest sisse, mille tagajärjel, ahelreaktsioonina, end korraga lavalt leidsin. Inimtühjas ruumis olin kummalisimas välja valgustatud ülesehitises, mida peale kaheksakümnendate aastate ETV stuudiokujundusi eestis näha olen saanud. Rulluvate servadega mistra vaipkate, postamentidele monteeritud kuivanud oksaraod, viimistlusaste, koloriit ühiselt närvilõpmetega mänglemas.

Vaikiv sisetunne võimaldas alles paari tunni möödudes küsida laval toimuva kohta täpsemalt. Oletuseks oli grupeeringuline kogunemine, osutus hoopis Rigolettoks.

Nii me kokku saimegi. Olen kõik need aastad vaikkinud. Kuni praeguse hetkeni, mil tuttav kuju maastikul uuesti oma palged minu poole pöörab. Muutunud on vaatepunkt ja see on määrav. Vaatemängu ei ole ette nähtud vaadata lavalt. Pilt, mis end minu ees avab, on minimalistlikult võluv ja täiuslik, emotsionaalseid võnkeid pakkuv.

Kui ainult neid kostüüme ees ei oleks. Seal eemal, kuhu ma praegu ei näe ega jõua, elavad õnnelikult Tristanid, Isolded ja teised, mähituna Yamamotode kuldlõikelistesse rüüdesse, mis oma proportsioonidelt ja rütmilt muusikaga ei resoneeru ja praegu nähtaval oleva lavaruumi täiuslikuks muudaksid.

Kust saavad alguse mõttesööstud miksida erinevate eksisteerinud lavastuste erinevates võtmetes kavandatud detaile ja sundida kunstnikud sellega leppima.  See ei ole uus stiil, see on paabel, millest hakkavad silmad valutama ja süda väljub rütmist ning muusika nautimiseks tuleb esmamainitud paratamatult sulgeda. Milleks arvatakse, et inimene laval võib naeruväärne välja näha, et kohustus on ainult vaataja poolne – näha vormituses kangelast, seda ette kujutada.

Ettekujutamine jätkem kirjanduse valdkonda, sõna võib meeltes pildiks ümber tõlkida, teatris me näitame vaatajale uut reaalsust. Sest me peame vaatajatest lugu ja meie otsene ülesanne on osata seda teha. Kui me väga valvsad ei ole, hakkab päris  hoogsalt taolisi mõtteid külvama  praegune majandusaeg. Nagu näen, on ta maastik-muruplatsilt minu ees sel otstarbel juba  kokkuhoidlikult hulganisti õistaimi välja juurinud, paljastamaks seemnete idanemiseks toitvat mullapinda.

Deemon

Deemonlik süžee. Olendiga enesega ma tuttav ei ole, ainult fonogrammi vahendusel ja tegu on millegiga, mis minusse tungides kõik haigused ravib ning mõtted korda seab. See ei ole puhastumine elamuse läbi vaid midagi enamat. Midagi, mis allutab sind oma võnkesagedusele ja selle läbi kõrgemale kaasa kisub. Inimestele, kes olematute vahenditega keskonna  suurvormiks veavad, olen tänulik. Kangelaste endiga on raskem. Kõšitan nad kaugemale maastikule langenud udu varju. 

Literatuursed laenud võitlemas, peamiselt maha surumas, kangelaste võimsust kontekstis – muuta ohtlik visuaalselt taltsaks, kärpida ülluselt tiivad - kellele siis seda vaja oli. Miks ei võimaldata kunstnikul rakendada oma ametialaseid oskusi  ainsa kohustusega olla unikaalne ja mitte rikkuda kooskõla reegleid, saavutamaks eesmärki, mida muutmatult kannab eneses muusika. 

Ooper on ometigi vorm, mis õigustatult võimaldab unikaalset disaini, sest see allub samale ülesehitusele, kui muusikagi ja nad helisevad omavahel kokku. Praegusel ajastul piltlikult korrata tuntud tsitaate ei ole mingil moel uudne. Siia ei saa seada võrdusmärki. See on üsna ebaloominguline  ja kitsapilguline. Kaks Elvist nii lühikese aja jooksul lavalaudadel on minu jaoks liig. Saan pahaseks ja lähen  kohvi keetma. Ja mõtlen kurvalt, kui tihti ise samasuguse kuriteoga hakkama olen saanud? Milline saab olema karistus?  Pigemini katsun ära arvata, mitut varianti Carmeni lavastust eestis elav inimene oma elu jooksul kodumaal näha saab?

Carmen

Oletatavasti olen praegu elamisega poole peal ja näinud kolme, üks on jäänud nägemata. Järelikult on palju veel ees. Carmen, keda täna kohtasin, oli terviklik  ja mõjuv kogu oma olemuses. Kujundus töötab ja kangelased on ettenähtult kütkestavad.

Aga kuna on juba läinud virisemiseks siis - kujutan nähtud  masinavärki tuntud suurte ooperilavade mõõtu paisutatuna ja kogu kammerlik ilu muundub võimsaks jõuks, mis muusikale võrdne partner oleks. Ooper on ainus vorm, kus kujundusel ei ole võimalust sisu ja inimest liiga jõuliselt üle mängida. Mida võimsam on silmaga nähtu, seda paremini muusika ja sõnum mõjule pääseb. Ja meil puudub igasugune võimalus sellist naudingut pakkuda ja saada.

Lisaks, üks osa geomeetriast ja arhitektoonist, mida ooperilaval näha ihkaks, koosneb inimhäälest, mis jõujoonena  kompositsiooni lõikab ja ülejäänud kujunduselt spetsiaalset visuaalset ruumi ja vastukaalu nõuab. Kuidas seda saavutada, kui lavad eranditult selle jaoks liiga pisikesed on?  Peamikrofonidega välisesinemised pole nagu päris ooper, kus inimhääl omaette imeks on. Ükski ootus pole olnud nii pikk, kui uue ooperilava tekkimine.

Ja kui lubate lõpetuseks veel natukene halada, siis näen tuttavat ja läbipõetud viga. Millal me saame nii rikkaks, et on jaksu võimaldada endale sõjaväge, kes on loodud spetsiaalselt antud lavastuse tarbeks. Paratamatult ei puhka, nauttimisest rääkimata, silm laval argiselt liigtavapärasel, nagu seda nüüdseks on kõik käigusolevad sõdurivormid ja -saapad, üheselt ülekantud kujus. Maskuliinsus, mida ta tõotab, on ahvatlev, kuid ei tööta. Praegusel disainiajastul ihkad millegi kordumatu järele. Ihkad järjest rohkem kujundaja kujundlikku südameverd.

Kallid kolleegid, praeguste vaatluste tulemusel ei vea meist keegi ennast silmapiirini. Homsest alates võime ennast parandada.

Lugupidamisega
Ann Lumiste