Võimuvõitluse jäises tõmbetuules

Järgmine PromFest toob endaga juba kuuenda ooperilavastuse, mille nimiosades laulavad Klaudia Taevi nim. Konkursi võitjad. Seekord võetakse harutada „Tsaari mõrsja” verdtarretavat lugu.

Tsaari mõrsja tegevus toimub libreto järgi 1571. aastal Venemaal. Just siis valis sadistlike kalduvustega ja paranoiline Ivan Julm 1500 neidise seast endale kolmanda abikaasa. Väljavalitu, Marfa Sobakina oli madalat päritolu, üksnes kaupmehe tütar. Ent 19. aastane tüdruk oli tsaarile meetmööda ja toodi äsjaloodud salapolitsei ametnike – opritšnikute – poolt tsaari paleesse.

Juba veidi pärast kihluspidu märgati aga, et tulevane tsarinna hakkab närbuma – ta kaotas kiiresti kaalus ja suutis vaevu jalul püsida. Sellest hoolimata viidi tsaari tungival nõudmisel pulmapidustused läbi. Juba kaks nädalat hiljem Marfa suri.

Kahtlustati loomulikult mürgitamist, mis oli toonases vene õukonnas oluline võimuvõitluse vahend. Ivan Julm ise oli veendunud, et mõrva taga olid mõjukad ülikud bojaarid. Kuna õigeusu kirik lubas abielluda vaid kolm korda, oleks tsaari järglasteta jäänud abielu tähendanud aadlikele paremaid võimalusi riigitüüri juurde pääseda. Nii järgnes tsarinna surmale ulatuslik bojaaride hukkamiste laine.

Teine, vähemlevinud versioon on, et Marfa surma taga oli aga hoopis tema enese ema, kes manustas pahaaimamatult tüdrukule surmava annuse viljakust tõstvaid ravimeid.

Ooperi süžee osutab aga hoopis kolmandale võimalusele. Marfat ihaldab siin ka tsaari lemmikopritšnik Grjaznoi, kes armuvalust pimestatuna usub, et neiu võitmiseks saab ta abi armujoogist. Endale teadmata lükkab ta käima sündmusteahela, milles võitjaid ei ole. See on shakespearelik sünge vaatemäng, kus on oma koht kättemaksul, armukadedusel, mõrval ja meelemürkidel. Muidugi ei puudu ka võimumängud ja itaalia ooperile omane hullumisstseen.

Tsaari mõrsjat“ kirjutades püüdis Rimski-Korsakov murda oma fantastiliste muinaslugude autori imidžit. Kuigi „Tsaari mõrsja“ tegevus leiab aset kindlas ajaloolises kontekstis, on see ennekõike inimlik tragöödia. Ta valis teadlikult tegelaskujudeks ajaloolised personaažid ning püüdis kirjutada romantilise ooperi peavoolu kaanonite järgi. Veidi ootamatu on selle teose ülesehitus - helilooja lõi ooperi itaalia numbriooperite eeskujul, kus on oluline koht peategelaste aariatel, ansamblitel ja koorinumbritel.

„Tsaari mõrsjast“ sai kiiresti menukas ooper kodumaal ja sotsialismileeri riikides, Venemaal on see tänaseni helilooja populaarseim teos. Läänes on ooperi menu aga olnud väiksem, üks põhjus võib olla, et see ei sobitu hästi just sellesama ettekujutusega Rimski-Korsakovist kui ajaloosündmustel põhinevate või muinasjutuliste suur-teoste loojast, teiseks ei vasta „Mõrsja“ arvatavasti stereotüüpsele ettekujutusele sellest, milline „vene ooperimuusika“ olema peaks.

Pärast Aleksander II atendaati 1881. aastal muutus tsensuur karmimaks ja ajalooliste tsaaride esitamisest laval sai tabu. Seepärast on ka 17. aastat hiljem valminud „Tsaari mõrsjas“ ainuvalitsejale lubatud üksnes sõnatu roll. Nii on tsaar siin nähtamatuks võimukeskmeks, mis inimeste elu kulgu omatahtsi muudab.

Ümber ekstsentrilise tsaari koonduvad opritšnikud ja bojaarid, kellest esimesed kuritarvitavad jõhkralt äsjaleitud võimu, teised aga püüavad elu eest kinni hoida oma priviligeeritud positsioonidest. Selles eluohtlikus võrgustikus mängivad erilist rolli naised, kelle madal ühiskondlik positsioon jätab nad küll võimuvõitluse tõmbetuules kaitsetuks, ent kelle tunnete riivamine võib plaanidesse nii mõnegi ootamatu pöörde tuua.

Teemad, mis olid päevakorral Ivan Julma ajal ja „Tsaari mõrsja” esietenduse päevil ei ole oma aktuaalsust minetanud ka XXI sajandil.

Madis Nurms

Tsaari Mõrsja kodulehekülg >>