Lavastusest

Nagu paljud suured meistriteosed, nii on ka „Aida“ mitmeski mõttes iseenda kuulsuse ahelates. Nii teatakse seda kui pompoosse ooperi võrdkuju – juba lapsed oskavad ümiseda populaarset triumfimarssi, selle meloodia põimub ettekujutusega maalitud püramiididest ja ringiratast marssivatest sõduritest. Grand opéra traditsioonide kohaselt kuuluvad „Aida“ juurde massiivne dekoratsioon, eksootilised kostüümid, hiilgavad kooristseenid ja tantsunumbrid. Kasutusel on kõik vahendid, et luua jalustrabav spektaakel. See kassikullane hiilgus mõjub aga publiku ärksust uinutavalt ja kipub liigagi sageli varjutama teemasid, mis ooperis tegelikult olulised ja ka praegu ühiskonnas kõnekad on. Nagu paljud suured meistriteosed, nii on ka „Aida“ mitmeski mõttes iseenda kuulsuse ahelates. Nii teatakse seda kui pompoosse ooperi võrdkuju – juba lapsed oskavad ümiseda populaarset triumfimarssi, selle meloodia põimub ettekujutusega maalitud püramiididest ja ringiratast marssivatest sõduritest. Grand opéra traditsioonide kohaselt kuuluvad „Aida“ juurde massiivne dekoratsioon, eksootilised kostüümid, hiilgavad kooristseenid ja tantsunumbrid. Kasutusel on kõik vahendid, et luua jalustrabav spektaakel. See kassikullane hiilgus mõjub aga publiku ärksust uinutavalt ja kipub liigagi sageli varjutama teemasid, mis ooperis tegelikult olulised ja ka praegu ühiskonnas kõnekad on.

Giuseppe Verdi ei külastanud muuseas kunagi Egiptust, kirjavahetuses on ta märkinud, et ei suudaks eales imetleda Vana-Egiptuse tsivilisatsiooni, mille saavutused rajanesid orjapidamisel ja autoritaarsel võimul. Ka „Aida“ libretos paelus teda Egiptuse kullasärast hoopis enam inimese jõuetus teokraatliku riigiaparaadi ees. „Aida“ tegevus toimub nimelt maailmas, kus riik ja kirik on ühendatud üheks, kõikvõimsaks institutsiooniks. Kogu võimutäius on koondunud kuninga kätte, kelle tegevusele annab omakorda jumaliku legitiimsuse usujuhi tugi. Ettevalmistus sõjaks ja religioossed rituaalid on küll esiplaanil, ent ooperi tuuma moodustavad hoopis kolme inimese sügavalt isiklikud üleelamised.

Ooperi peategelased on kaks printsessi, kes võitlevad sama mehe armastuse eest. Varem või hiljem seisavad kõik kolm ka valiku ees: kas jääda truuks kodumaale või valida armastus? Ja kuigi pealtnäha tundub, et igaüks on oma saatuse sepp, näevad nad peagi, et despootlikus riigis on kõik, olenemata positsioonist, abitud ja nende probleemid üsna tühised. Läbi nende tegelaste laotab Verdi meie ette inimsuhete kirju paleti - usk, armastus, vihkamine, manipuleerimine, lootus(etus) ja reetmine. Selgub, et üheks kõige vaatemängulisemaks peetud ooper on paradoksaalsel kombel hoopis üsna kammerlik. Põhitegevus hargneb tihedalt vaid kolme peategelase suhtesõlmede ümber. Kui sellest lähtuda, tundub Vanemuise väike maja oma intiimse õhustikuga „Aida“ lavastusele suurepäraseks keskkonnaks olevat.

Aga Verdi poleks Verdi, kui see jääks asetamata laiemale ühiskondlike probleemide taustale. Nii põrkuvad „Aidas“ kaks kultuuri – Egiptus ja Etioopia. „Aida“ kirjutati ajal, mil uut Egiptuse eliiti iseloomustas püüe lahku lüüa Osmani impeeriumist ja siduda end hoopis Euroopa kultuuriruumiga. Soov näida euroopalikuna oli põhjus, miks Egiptuse asevalitseja alustas Kairosse ooperiteatri ehitamist ja palkas itaalia suurmeistri Verdi iidse Egiptuse teemale ooperit kirjutama. Nii võib ka „Aidat“ vaadata kui teatud hübriidi – näiteks osutab muusikaloolane Paul Robinson sellele, et enamus muusikast, mis ooperis egiptlastega seotud, ei ole tegelikult üldsegi idamaine, vaid äratuntavalt euroopalik. Ka tänapäevased lavastused kujutavad juurdunud kombe kohaselt egiptlasi enamasti europiidsetena, samas kui etiooplased on lavagrimmiga pruuniks võõbatud, kannavad geneeriliselt aafrikapäraseid rõivaid, on ehitud loomanahkade või vahel isegi luudega, mis viitaks justkui „arenemata“, kannibalistlikule kultuurile.

Ka peategelase, etioopia printsessi Aida rassilist kuuluvust ei ole muuseas ooperi libretos märgitud (erinevalt näiteks Othellost), niiet ka see on lavastuslik tava, et etiooplaseid esitatakse „Aida“ lavastustes ikka mustanahaliste ja egiptlaseid valgetena. Ooperi esimestes lavastustes ei olnud muuseas triumfimarsi ajal orjade seas mitte üksnes egiptlased ja etiooplased, vaid ka liibüa ja „siiami stiilis“ rõivastes aasia naised – erinevad etnilised grupid. Kui rassiküsimus on tänaseni väga oluline Ühendriikide lavastustes ja endistes koloniaalriikides, siis praeguse Eesti kontekstis jääb selle aspekti olulisus marginaalseks.

Selle kõrval lisandub samas kolonialismi teema, mis oli itaalia vabastusliikumise juhtfiguurile Verdile samuti loomingus väga oluline: Egiptus on selles ooperis sarnane Euroopa impeeriumitega, samas kui etiooplased esindavad nende koloniaalvalduseid. Verdi toetas oma ooperites ikka rõhutud rahvaste õigust anastajate vastu üles tõusta ja samade ideaalide eest seisab ta ka „Aidas“ – kuigi libretos on selgelt kirjas, et etiooplased on agressorid, kes on üle võõra piiri tunginud, annab muusikaline materjal selgelt märku sellest, et olukord on vastupidine. Teise osapoole süüdistamine oma pattudes, on üsna tuttav retoorika imperialistlike ambitsioonidega riigi demagoogiaarsenalist. Ka egiptlaste koorinumbrisse on helilooja soovil lisatud otsene tsitaat preisi kuninga kõnest, niiet Verdi ise nägi selget paralleeli „Aida“ egiptlaste ja oma kaasaegse Bismarcki Saksamaa vahel.

Selle mõttega edasi mängides võime leida ka võrdlusi, mis muudavad „Aida“ lavastamise tänapäeval vägagi kõnekaks: ooperisse on sisse kirjutatud üldistused, mis peavad paika mistahes võimu kohta, mis püsib „vere ja raua“ abil. Ses mõttes on ooperis esitatud Egiptuse riigikorraldus üsna sarnane Nõukogude Liidu, Putini Venemaa või Põhja-Koreaga, kus riikliku poliitika keskmes ei ole mitte kodaniku vabadused ja inimõigused vaid sõjalise võimekuse fetišeerimine.

Selline süstemaatiline manipuleerimine patriootlike tunnetega on ohtlikult kaasahaarav. Nii põleb ka ooperi meespeategelane Radames soovist oma riigi eest sõtta minna. Sarnaselt Esimese maailmasõja sõduritega ei haara temagi relva mitte vastu tahtmist, vaid isamaa kaitsmise ideest vaimustununa. Manipuleeriv riigiaparaat on teda veennud, et sõda etiooplaste  vastu on üllas ja ainuõige ettevõtmine. Alles lahingutandrilt naastes on see propaganda-kaardimaja kokku kukkunud ja Radames näeb, et teispool rindejoont ei seisnud mitte vägivaldsed „barbarid“ ja „uskmatud“ vaid samasugused inimesed kui temagi.

Etioopia printsess Aida kehastab ooperis kodanikuühiskonna keskseid väärtusi: indiviidi isikuvabaduste ja inimväärikuse austamist. Egiptuse printsess Amneris seevastu absoluutse võimu kandja kalduvust liialdustele. Absoluutne võim, eriti kui see on moodustanud „püha liidu“ religioosse autoriteediga kipub võimu kuritarvitama ja korrumpeeruma.

Et lõpetuseks veidi eesriiet kergitada, võin eelpooltoodu valguses öelda, et tahaksin PromFesti „Aidas“ kombata piire teatri ja reaalsuse vahel. Mis hetkest võtab tavainimene omaks talle omistatud rolli, kas dekoratsioonideta lavast piisab despootliku atmosfääri loomiseks, kuipalju grimmi teeb lauljannast Aida? Seda kõike selleks, et mõista paremini teatrit, mida teevad mõjuvõimsad poliitikud enese võimulhoidmiseks. Et kombata suure vaatemängu piire, mis haarab rahvuseid sõjakeerisesse ja muudab kellegi suva järgi sadade inimeste saatust.

Meie „Aida“ saab olema  õnneliku lõpuga – andes lootust, et ka kõige väljapääsmatumast olukorrast peab leiduma väljapääs. Ja ooperi lõpetab sobivalt tegelane, kes kõigi sündmuste käigus enim muutub – Egiptuse printsess Amneris – lausudes publikule, lavalolijatele aga ennekõike iseendale: „Rahu!“ (Pace!). Üleskutse, mis omandab meid ümbritsevas heitlikus maailmas väga sügava tähenduse.


Madis Nurms