Pärnu Carmen sureb saatuse vihmas

Andres Laasik, Ruth Alaküla. Eesti Päevaleht. 30.05.2007.

Marko Matvere lavastatud Bizet' ooper Carmen pole museaalne vaatemäng vaid elus, aktuaalne ja nüüdisaegne teater, mille publikul ei tule pettuda.

Pole mingit kahtlust, et Pärnu ooperifestivali raames lavastatud Bizet’ “Carmen” on meie väikeses kultuuriruumis suursündmus. Ja seda mitte üksnes tänu meisterlikult mängivatele nimiosalistele. Tegu on huvitava lavastusega, kus julged lahendused ärgitavad kaasa mõtlema. 
Hea peaosatäitja on juba pool võitu. Ja Pärnu lavastuse tegijatel on olemas kaks suurepärast, kuigi väga erinevat Carmenit: hiinlanna Huiling Zhu ja ukrainlanna Angelina Švatška. Esietendusel laulis neist veidi vanem ja kogenum ukrainlanna, kellel on seljataga üle kümne Carmeni lavastuse. Tema Carmeni jõulist naiselikkust jagus Endla teatri lavale küllaga. Angelina Švatškal oli hääles jõudu, mis samas ei varjutanud ta vokaalset nõtkust. Hittaariaid laulis Švatška enesekindlusega. See lubas tal luua hingelt vaba naise rolli, mille erootiline tundelisus lummab publikut. 

Matvere debüüt õnnestus 

Rootslane Ulric Björklund mängib vaiksel moel võluvat sõjameest Don Joséd. Björklundil on meeldiv, kena tämbriga hääl ja laulja suudab väga täpselt järgida keerulise rollipartituuri peenemaidki nüansse. Ainuke mure – lauljal puudub vokaalne jõud, tema hääl täidab lava ja saali vaid nii palju, kui on hädavajalik. Aga see Björklundi puudus õnnestub kohati plussiks pöörata. Don José on sel viisil suhetes Carmeniga nõrgem pool, kelle pehmus ja tagasihoidlikkus paistavad huvitava tõlgendusena. 

Kiiduväärsel moel nägi Pärnus uusi nägusid uutes rollides. Estoonlase Igor Tsenkmani Zuniga ei petnud talle pandud lootusi. Micaela rolli materjaliga sai esietendusel hakkama Tatjana Romanova.

Lisaks vokaalsetele võitudele on Pärnu “Carmen” tugev teatrietendusena – siin ei ole probleeme tegevustiku mõistmisega. Duetid on täis liikuvust ja dramatismi ning arvatavasti võib selle saavutuse kirjutada Marko Matvere õnnestunud muusikalavastaja debüüdi arvele. 

Pehki-Matvere-Nurmsi “Carmen” pole mingisugune museaalne või siis etnograafiline vaatemäng. See on nüüdisaegne stiliseeritud teater, kus ei kardeta teha ka vallatusi: nii ilmub Escamillo lavale toreadoorikostüümis, mis vihjab filmikangelasele Supermanile. 

Lavastuse suursaavutuseks on see, kui ühtseks teatriansambliks on õnnestunud vormida inimesed, kes on pärit eri maadest ja kultuuridest. Oma koosseisu poolest tagasihoidlik Pärnu linnaorkester teeb suurepärast koostööd, toetades lauljaid nõtkelt. Üheks projektiks kokku tulnud inimesed on andnud endast parima, et lavastus õnnestuks.

Neljandas vaatuses maksma pääsev tõlgenduslik rõhuasetus, mis tõstab esiplaanile Carmeni huku saatuslikkuse, on vaieldav. Teema on ooperis olemas, ent nüüd on seda eriliselt võimendatud. Lõpuks tüürib kõik sinnapoole, et Carmenis ei ole enam eluiha ega armastust. On naine, kes ootab, millal Don José talle saatuse määratud noaga äsab. 

Pisike finaali ärakukkumine ei mõjuta siiski kuigi palju lavastuse üldmuljet. See on elus, moodne teater, kus on aktuaalsust ja kujundlikkust. Publikul ei tule pettuda.