“Rigoletto”  kontseptsioonist

Linnar Priimägi

Rigoletto – Richard III

 Rigoletto kordab teise vaatuse algul (“Oo inimesed! Oo loodus! Tegite mind alatuks lurjuseks…”) äratuntavalt Richard III monoloogi William Shakespeare’i samanimelise tragöödia algusest (I, 1):

 … jah, mina, kellel kärpis kaunid mõõdud 
ja röövis liikmeilu moondav loodus, 
mind nihestatult, enneaegselt tuues 
maailma, kui sain vaevalt poolikuks, 
ja pealegi nii näotu lonkurina… 

 Ka Rigoletto on tige oma välimuse pärast, mis ebaõiglaselt määrab tema saatuse: noorte ning ilusate renessansiinimeste hulgas saab vana küürakas olla vaid keskaegne minevikuvari – salapärane ning ohtlik, kui mitte naljakas. “Raevu ajab see inetus! Raevu ajab see narri roll!” hüüab Rigoletto. “Vihkan teid, õukonna pilkajad! Mul pakub rõõmu teid salvata. Kui olen alatu, siis teie süül.” Nii ütleb Richard III-ki:

 Seepärast, et ei saa kui armastaja 
ma õrna jutuga häid päevi veeta, 
nõuks võtsin näidata end lurjusena 
ja nende tühist mõnu vihata. 

         Üksainus inimene sallis teda ja kinkis talle oma armastuse – too naine, “too ingel”, kes Rigoletto sõnutsi “tundis kaasa mu piinadele” ning “armastas mind kaastundest” – naine, kes sünnitas Gilda, vanamehe ainsa tütre.

         Tütrest kui oma naise pärandist on saanud Rigolettole kinnisidee. See on varandus, mida ta – nagu Aleksandr Puškini ihnus rüütel – hoiab kiivalt luku taga ja käib linnaservas öösiti üle lugemas. Kui hämmastavalt pime on ta oma tütre suhtes – ei näe, et teisest on sirgunud neiu, kelles ärkavad tunded ja kelle ihad kihutavad teda välja kodusest vangikongist. Tütrest ei hooli Rigoletto kuigivõrd rohkem kui hertsogist, kellele algul on vaja nalja teha ja hiljem kätte maksta... Kõige tähtsam on Rigoletto endale ise, talle on kõige olulisem kindlustada endale tütres tugi vanaduspäevadeks, kaitsta oma isaau isegi tütre huvidest hoolimata, kätte maksta, uurimata põhjusi. Tütre surma põhjuseks pole Rigoletto meelest mitte tolle armastus, vaid temale, Rigolettole pealepandud needus.

Tolle narri pimedus nii isahoolitsuses kui ka vihas on erakordne! Just sellepärast saigi lavastuse motoks “Narrus on pimedus”. 

Piltlikult öeldes: Rigoletto ei näe enam tegelikkust ja hoiab kallist tütrest pimesi nii kõvasti kinni, et kägistab ta. Just seda peaks illustreerima negatiivis tondo Firenze Santa Felicità kiriku Capponi kabelist (1525/28).



Narrid naljad 

Ooperi tegevus leiab aset XVI sajandil, hilisrenessansiajal, kust pärit kirjandusmälestised näitavad, et naer polnud tollal sugugi mitte heatahtlik, vaid küllalt julm lõbustus. (Vaadatagu vaid Pier Paolo Pasolini “helge triloogia” filme – “Dekameronit” (1970), “Canterbury lugusid” (1971) ning “Tuhande ja ühe öö õit” (1974) –, et kesk- ja renessansiaja jõhkrusest aimu saada.) Naer oli väljanaermine.

Ka kojanarr Rigoletto on julmur, kes võib vabalt soovitada maha võtta krahv Ceprano pea, sest “mida sellise peaga olekski peale hakata”. Ta teab, et “hertsogi lemmikuga ei juhtu midagi”. Aga siis heidavad õukondlased tema üle sama julma nalja, kui olid tema omad nende suhtes – nad röövivad tema arvatava armukese, kes hiljem osutub tütreks.

Naerda teise inimese õnnetust on satiir, mida tänapäeval esindavad veel ameerika komöödiad, kus naerdakse teise inimese õnnetuse üle. (Samal ajal kui näiteks eskimod tunnistavad, et neil on piinlik vaadata, kuidas Charlie Chaplini peategelasega järjesti õnnetusi juhtub.) 


Hertsog ja tema lemmik

 “Rigoletto” on renessansiooper. Siin on vaid kaks kindlasti vana inimest: nimitegelane ja krahv Monterone, samuti tütre isa, kes Rigoletto ära neab. Võib-olla on elatanud ka Gilda teenijanna Giovanna. Ülejäänud on noored, kelle arusaamad ning eluhoiak Rigolettole võõraks jäävad.

Siiski püüab ta noortega sammu pidada ning ajaga kaasas käia, unustades nii oma vanuse kui ka positsiooni. Selles mõttes meenutab Rigoletto vägagi Voltaire’i, kes noorte sinivereliste libertiinide seltskonna kojanarrina samuti ülemeelikuks läks, oma seisusliku koha meelest laskis ja selle eest julmalt karistada sai. Kõrged sõbrad pöördusid temast ära – nii nagu õukondlased Rigolettost. Mõlemad taipasid äkki, et nad on vaid kinnimakstud lõbustajad. Rigoletto veendumus, et “hertsogi lemmikuga ei juhtu midagi”, osutub petlikuks.

Hertsogit ei saa mitte kuidagi pidada pahe kehastuseks. Ta on noor, rahutu loomuga, kergesti kiinduv – aga täiesti siiras igas oma tundepuhangus. Eks taipa temagi, et seiklustejaht linnas mitte kuhugi ei vii, eks otsi temagi püsivat kiindumust, mille ta tõesti arvab leidvat Gildas. “Kus on nüüd too ingel, kes esimesena suutis süüdata ses hinges sügava kiindumuse leegi, kelle silmade siiva pilgu all ma tundsin end taltuvat?” küsib ta. Kuulnud, et Gilda on toodud tema lossi, ütleb ta: “Teadku siis, kes teda armastab, saagu teada, kes ma olen, et veel troonilgi istub Armastuse ori.” Ja seda ütleb ta üksnes iseendale, mitte kellelegi teisele! Hertsog ja Gilda on teineteisesse tõeliselt armunud – mõlemad esimest korda elus.

Hilinenud appihüüd

 Esimese vaatuse lõpupildis Gilda röövitakse. Miks ta kohe appi ei hüüa? Miks ta laseb end küllalt kaugele viia, enne kui viimaks häält tõstab?

Juri Lotman on tähelepanu juhtinud tõsiasjale, et eluslooduses kehtib ärrituse ja reaktsiooni vahetu järgnevuse printsiip, millel põhinevad silmapilksed reageeringud ning äkkteod. Seda peaaegu olematut hetke impulsi ja vastuse vahel on mõõtnud füsioloogid (näiteks Gustav Theodor Fechner ning Ivan Pavlov) ning analüüsinud kirjanikud ja esteetikud (Nathalie Sarraute nimetas neid “tropismideks”, Roland Barthes leidis nende jälgi kujutavkunstist ja fotograafiast).

Kui aga tekib märgatav “ajavahe informatsiooni saamise ja temale reageerimise vahel”, siis täitub see vahe teadvusega – mäluga ja märkidega, kirjutab Juri Lotman.

Kui kasutada August Kitzbergi poeetilisi sõnu, siis: Gilda on nagu “valmis vili, mis kahiseb ja variseda tahab”. Mis toimub tema hinges selles ajavahemikus, kus ta pimedas teki sisse keeratakse, sülle haaratakse ja tugevail kätel minema kantakse? Kas mitte seesama, millest ta äsja laulis ja mida ta veel ikka mõttes kordab: “Armastuse õnnetunne jääb sinuga igavesti seostuma! Koos mõttega lendab mu igatsus alati sinu juurde...” Kas ei tundunud need käed nagu noodsamad “armastuse tiivad”, millest laulis Gaultier Maldé, ning “neitsipõlve unenäod”, millest pihtis ta ise? Enne kui Gilda appi hüüab, jõuab tema mõte läbi tormata kõik iharate unistuste rajad… Siis aga ärkab südametunnistus ja kostab, juba kaugelt: “Appi, isa!” Selles viivituses on Gilda kuju võti. 

Ooperi dramaturgiast

Giuseppe Verdi ooper “Rigoletto” (1851) tugineb Victor Hugo  näidendile “Kuningas lõbutseb” (Le Roi s’amuse,1832), mille peategelaseks on Prantsuse renessansikuningas François I (1515-1547). Francesco Maria Piave tegi sellest näidendist libreto, mis pole lihtsate killast.

Ooperil on küll üks nimitegelane – Rigoletto –, kuid peategelasi on kolm – lisaks Rigolettole veel hertsog ja Gilda. Nad kõik on dramaturgiliselt ühetähtsad, nad on sündmustiku arengus ühevõrra olulised ning ühetihedalt seotud teiste tegelastega. Lähemal vaatlusel võib siiski tähele panna, et teose arengu seisukohalt on esimeses vaatuses peategelaseks hertsog, teises Rigoletto ja viimases Gilda.

Tähelepanu väärib tegelassuhete struktuur: Rigoletto on hertsogile lähem kui hertsog Rigolettole, Gildale on Rigoletto lähem kui vastupidi, ning üksnes hertsogi ja Gilda suhe on võrdne.

Need suhted nähtavaks teha ongi lavastuse ülesanne.

See ooper räägib armastusest. Rigolettole ei ole armastust üldse olemas, hertsogile on armastus tundmus ja Gildale tegu – ta ohverdab end inimese asemel, kes tema isa tahtel tema pärast pidi surema.

 Isiklikku

          “Rigoletto” on muusikaliselt üks Giuseppe Verdi keerulisemaid, kuid tegevuslikult ja psühholoogiliselt üks keerukamaid oopereid. Mäletan varasemast pidevat rahuldamatuse tunnet, mis saatis selle teoose lavastusi ja salvestusi. Ikka oli tunne, et lugu jääb segaseks.

         Küllap eeldab arusaamine üldse eakust. Et mõista nalja, selleks peab olema piisavalt vana – küllalt kaugel sünnist. Et mõista traagikat, peab olema piisavalt vana – küllalt lähedal surmale. Mina olen mõlemat.

Pühendan selle lavastuse Sirje Priimäe (17.02.1953 – 26.02.2003) mälestusele.