Madis Nurms pooldab eksperimenteerimisjulgust

Toomas Kuter. Pärnu Postimees. 2. september 2008.

Madis Nurmsi nimi on viimasel ajal Eesti meedia kultuuriveergudel sagedasti vilksatanud. Ta on tegutsev meediakorraldaja, mitme kultuuriürituse kunstnik ja organisaator. Üha tihedamalt on Nurms olnud kaastegev Pärnu kultuurielus. 2009. aastal Endla teatri ja PromFesti koostööna valmiva Jules Massenet’ ooperi “Thaïs” lavastuses on tal kanda kunstniku roll.

Olete alates 2003. aastast Pärnuga seotud. Seda eelkõige tänu Pärnu rahvusvahelisele ooperimuusika festivalile (PromFest) ja Klaudia Taevi nimelisele konkursile. Kuidas kõik alguse sai? 

Algatajaks oli PromFesti kunstiline juht Erki Pehk, kes kutsus mind viis aastat tagasi ooperilauljate konkursi korraldusmeeskonda appi. 

Ühel töisel pärastlõunal sai väsimus võitu ja pugesin pimedasse teatrisaali, kus Linnar Priimägi lavastas parasjagu oma esimest ooperit, Verdi “Rigolettot”. Kerisin end tagareas toolile kerra ja lasin silmad looja. 

Kui ühtäkki ärkasin, mängiti laval kolmanda vaatuse tormistseeni, hetke enne seda, kui ooperi kangelanna end armsama nimel ohverdab. Laval seisid valgeks võõbatud raagus kadakad, mis tegelasi eraldasid. Tegelased olid teineteisele ängistavalt lähedal, valgus sähvis, õhus valitses surmaärevus. Ja peale kõige selle muusika. Olin ootamatust elamusest nii rabatud, et värisesin nagu hambaarstitoolis. Edaspidi jälgisin etendust igal õhtul.

Sellest kogemusest sai oluline verstapost minu edasises arengus. Asusin tööle XXI Sajandi Orkestrisse, mis Pärnu ooperifestivali korraldas, ja astusin Tallinna Ülikooli reklaami ja imagoloogia õppetooli, mille üks õppejõud oli Priimägi.

Muljed, inimesed, koostööpartnerid? Millised on teie meelest kohaliku kultuurielu valupunktid ja vajakajäämised? 

Pärnust rääkides imetlen kõige rohkem Endla teatri inimesi – selles majas valitseb väga hea õhkkond. Lavapoistest juhtkonnani rabatakse alati ühise eesmärgi nimel. Endla teater on PromFestile olnud asendamatu partner ja nimekiri selle maja inimestest, kes minu arengule kunstnikuna kaasa aidanud on, saaks väga pikk. 

Puudustest rääkimine on alati raskem. Võib-olla see, mis mind kui noort inimest kõige rohkem hämmastab on kultuuritegijate omavaheline vastasseis. Ikka ja jälle on kuulda, kuidas ühel või teisel moel konkurentidele jalga taha pannakse. Ja mida väiksem koht, seda väiklasemalt. Selleks, et sünniksid suured asjad, mis paistavad kaugemale Pärnust ja Eestist, kultuurisündmused, mis omandavad rahvusvahelist kaalu, on vaja ühiseid jõupingutusi. 

Mulle tundub, et praegu domineerivas põlvkonnas on mingi trots, tahtmatus koostööd teha. Nii juhtubki, et kaks eesti ooperikultuuri lipulaeva Estonia ja Vanemuine sikutavad kumbki nööri enda poole, tuues ühel ja samal ajal välja ühe ja sama ooperi, mõtlemata sellele, et ühistöös annaks kulusid optimeerida. 

“Tule taevas appi,” ütleks iga vähegi globaalsema mõtlemisega ärimees sellise laristamise peale. Aga ei, kultuurikatlasse viskab igaüks soola oma maitse järgi, hoolimata sellest, kas keedetav supp pärast süüa sünnib.

Olete kaitsmas magistrikraadi. Kas teis on idanemas tõsine kavatsus ooperikunstnikuks saada? Peate PromFesti hüppelauaks või on teie edasine looming just selle ettevõtmisega seotud? 

Kui kõik hästi läheb, kaitsen juba aasta pärast oma magistritööd (Madis Nurms on Eesti kunstiakadeemia stsenograafia magistrant). PromFest ei jää mulle kindlasti üksnes hüppelauaks. Festivalist on märkamatult südameasi saanud. 

Ooperižanr on väga huvitavas olukorras. Tänapäeval on nägemismeel inimesele palju olulisem kui paarisaja aasta eest. Nii peab ooper selleks, et filmi ja televisiooni kõrval püsima jääda, muutuma visuaalselt niisama atraktiivseks. Väga huvitavad loovisiksused, alates Peter Brookist ja lõpetades filmirežissööride Franco Zeffirelli ja Sofia Coppolaga, on oma pilgu ooperi poole pööranud. Ikka selleks, et seda žanri arendada, et anda 17. sajandi teosele tänapäevase kujundikeele abil vaataja jaoks oluline tähendus.

Üks minu eredamaid ooperielamusi pärineb Bologna ooperi “Norma” lavastusest. On võimatu sõnadesse panna, kui täiuslikult seal kõik elemendid lõimusid: lava elas, muusika väiksemadki nüansid peegeldusid atmosfääris ja näitlejatöödes. See oli tuhat korda mõjuvam kui Euroopa ooperi Mekaks peetavas La Scalas nähtud etendused tuimade papist dekoratsioonide ja staatiliste lavakujudega. 

Muidugi on Pärnu kõrvutamine Bolognaga meelevaldne, aga mulle näib, et kõige põnevamad lavastused sünnivad väikestes teatritruppides, kus pole repertuaariteatri rutiini, või ühekordsete projektidena. Neis on vähem vastutust ja rohkem julgust eksperimenteerida. PromFesti raames žanri piire katsetada on minu jaoks väga põnev.