Erki Pehk küpsetab ooperi lavavalmis kolme nädalaga

Evelin Trink. Pärnu Linnaleht. 15. mai 2009.

Suvepealinna Pärnut võib mai teisel poolel nimetada ka
ooperipealinnaks, sest esimest korda Eestis jõuab seal
lavale Massenet’ romantiline ooper “Thaïs”.

Et Pärnu oma ooperiteatriga uhkeldada ei saa, toob ooperi lavale PromFesti-nimeline projekt, mille nimekirjas on “Thaïs” juba neljas suvepealinnas ettekandmisele tulev teos. Miks Pärnu-suguses väikelinnas üldse ooperit tehakse? Ooperite muusikaline juht, dirigent Erki Pehk alustab lauluõpetaja Klaudia Taevi nimelisest ooperilauljate konkursist. 

Lugu on lihtne: viimase nelja konkursi laureaadid on iga kahe aasta tagant saanud võimaluse
valida ooperi, milles nad sooviksid oma unelmate rolli mängida.
Küll on aga harjumatu olukord, et projektiooperi tegijad saavad kokku kolm nädalat enne esiettekannet ning hakkavad siis kokkumängu harjutama.
Kas ooperi kolme nädalaga lavale toomine pole mitte võimatu missioon? Erki kinnitab rõõmsalt, et kuigi nii võib tunduda, pole siiski tegemist
millegi utoopilisega. “Töö käib tegelikult ammu. Kolm nädalat kestab lihtsalt muusikalise
treeningu ja lavastamise protsess. Inimesed teavad, et nad ei saa siin õppima hakata, sest
siis kannatab kõikide teiste töö,” selgitab Erki. Ent kui kokku saavad erinevad
inimesed, kes pealegi üksteist ei tunne, kas see ei anna siis mitte alust konfliktideks?
Erki arvates peitub siin just asja positiivne külg, siis on inimestel vähem eelarvamusi
ning kõik annavad endast parima. “Keegi ei taha ju endasthalba muljet jätta. Ja kindlasti
ei ole see haltuura, sest meil on olemas suurepärased tingimused.
Meil on professionaalne teater, orkester, koor, lavastajad – meil on absoluutselt
kõik tipptegijad. Kõik teavad oma ülesannet: kolme nädalaga tuleb teha väga hea asi. See
kontsentreerib ja mobiliseerib inimesi väga kõvasti,” räägib Erki nii innustunult, justkui
Pärnus võiks kogu aeg tipptasemel ooperit teha.

Ostu-müügisajand

Praegu on ooper arenenud solisti- ja dirigendikesksest teatrist lavastajakeskseks
teatriks, mis on publikule kõige parem variant. Sest kui primadonna tahab laulda nii ja
tahab selga panna seda, või tal pole tuju üldse laulda, siis selle pärast kannatab ju publik.
Ooperis on kõige tähtsam muusika ja kui muusika läheb ülejäänuga harmooniasse, siis
sünnib imelisi asju,” räägib Erki säravi silmi. Võõralegi selge, et sellise entusiasmiga suudab ta ooperitegu tõesti suurepäraselt vedada.
“Kuid see, mida ma hetkel räägin, on nii nüanssides kinni, et ma leiaks endale
kindlasti miljon oponenti. Aga see näitab, et ooper, nelisada aastat vana žanr, on endiselt elus,” rõõmustab ta taas.

Loomulikult ei saa projektiooper endale komejanti lubada, sest sel juhul jalutaks
publik saalist välja. Ja raha painest ei pääse kultuuritegijadki.
“Ma olen seda kunagi varem ka välja öelnud, et me oleme märkamatult jõudnud ostumüügisajandisse, mis tähendab, et absoluutselt kõik, mis me elus teeme, on ostetav ja müüdav. Muidugi on olemas
põhiväärtused, mida ei saa raha eest osta, kas või tunded. Aga kuna kõik on metsik investeering, siis me ei saa teha odavat asja, mis kukub odavalt välja,” selgitab ta ning lisab, et
ostu-müügisajandil peabki müüma.

Aja jooksul on Erki sidemed Pärnuga üha tugevnenud. Alguse sai kõik
siiski juba kolmteist aastat tagasi, kui laulja Toomas Kuter algatas oma lauluõpetaja
mälestuseks Klaudia Taevi nimelise lauljate konkursi. Viis aastat hiljem tuli
mõte, et võistluse finaalis võiks mängida orkester. “Saimegi Toomas Kuteriga
kokku ja mulle orkestri mõte meeldis. Pakkusin välja ka uuendusliku idee,
et konkurss võiks olla veelgi rahvusvahelisem, Pärnusse on hea tulla kõikjalt
maailmast ja linna pole häbi näidata. Teiseks võiks konkurss toimuda iga kahe aasta
tagant, sest viis aastat on liiga pikk vahe,” meenutab Erki.

Sealt jõutigi mõtteni, et võitjad võiks Pärnusse tagasi kutsuda ooperit laulma.
Selleaastast ooperit, Jules Massenet’ “Thaïsi” lavastatakse Pärnus Eestis esimest korda
ning seda peetakse keeruliseks ooperiks. “See on tegelikult üks suur ja sügav psühholoogiline,
aga samas väga eluline draama. Usaldus, uskumine, veendumus, oma põhimõtete muutmine – see kõik on
ooperis sees. See pole lihtlabane seebiooper, “Thaïsi” temaatikat ei saa kahe sõnaga kokku
võtta,” räägib Erki ooperi sisust ning kinnitab, et muusikaga saab kõiki neid elulisi
tundeid edasi anda. Selle eest võtab ta Massenet’ ees mütsi maha, sest peab “Thaïsi” üheks
ilusamaks ja romantilisemaks ooperiks üldse.

Kuid ka eelnevad kolm Endlas ette kantud ooperit, “Rigoletto”, “Deemon” ja “Carmen”,on Erkile väga armsad, seega ei soostu ta neid võrdlema. “See on nagu ema käest küsida,milline laps tal parim on.
Muidugi on selge, et sellele on raske vastata,” ütleb Erki.

Ooperilaul ületab kõik

Kuigi paljud lapsena välja öeldud unistuste ametid ei saa sageli teoks, läks Erkiga teisiti.
Põhjuse andis erakordne mälestus. “Mäletan, et telerist, tollal siis mustvalgest, näidati
üht Venemaa maailmakuulsat dirigenti, Jevgeni Mravinskit, kes oli legendide legend, ta juhatas oma orkestrit, see oli lihtsalt niivõrd võimas. Teda näidati suures plaanis, kuidas ta orkestrit juhtis, tema näos oli harva mõni emotsioon, ta tegi seda silmade ja näpuotstega.
Muusikaline laks oli väga ehe ja sealtmaalt mõtlesin, et oh, ma tahaks ka olla sihuke
onu,” meenutab Erki. Ajendeid oli muidugi veel, Erki isa on nimelt koorijuht.

Kuigi Erki lõpetas konservatooriumi koorijuhina, õppis ta lisainstrumendina klaverit
ning oskab lauldagi. “Olen laulnud, aga muidugi mitte ooperi tasemel. Ma olen siiani
veendunud, et kõige jumalikum instrument on inimese hääl. Ükskõik, kui kaunilt
mängitakse viiulit või klaverit,aga kui sama jumalikult tehakse ooperilaulu, siis see
ületab kõik. Öeldakse, et iga artist kasvab oma instrumendiga kokku, ja see on tõsi. Oma
häälega on laulatatud iga inimene, rääkimata ooperilauljast,”arutleb ta. 

Dirigent kui visionäär

Oma igapäevase töövahendi – taktikepiga on temagi tugevalt kokku kasvanud,
dirigeerimine on Erki sisemine mootor, mis on teda käivitanud ja elama pannud. “Ma
ei kujuta end teisiti ettegi, mul on sisemine vajadus muusikat juhendada. Mul on nii palju
mõtteid ja ideid, mida ma tahan muusikasse valada. Ma ei saa korraga laulda ja trummi
mängida, ma ei saa ooperit üksi ette kanda. Selleks, et ma saaksin kõiki muusikaga seotud
ideid maksimaalselt rakendada, saangi ma ainult dirigent olla,” kinnitab ta.
Samas, kui orkestris on professionaalid, võiksid nad ka ju dirigendita töötada. Sellest
oletusest läheb Erki heas mõttes põlema ja toob näite, et ilmselt keegi ei kujuta hästifunktsioneerivat firmat ette peadirektorita, isegi kui kõik teavad, mida neil teha tuleb. Peadirektoril nagu ka dirigendil peab olema visioon, mõte, mida inimene veab. “Seega pole tippjuht
midagi muud kui üks võimas visionäär. Samamoodi on dirigendiga. Kui ta on võimas persoon, kes suudab
oma mõtteid realiseerida, kelle mõtteid kuulatakse, siis sünnivad muusikalised imed,” arvab ta. Ning Erki visioon on luua midagi ilusat ja jäävat, midagi, millel on väärtus. “Siis ma olen
ise õnnelik,” lisab mees. Kui inimene tegutseb siht silme ees, pole vaja ka end surnuks rabada, puhkamiseks piisab Erkile ka paarist tunnist.

Samas on temalgi olnud perioode, kus ta pole maganud, on end piitsutanud ja peksnud. “Aga võin tõsiselt öelda, et viimastel aegadel on minus toimunud selginemine.
Mul on tunne, et kiirustades ei jõua kuhugi. Kui tahan tõesti saavutada midagi, mille üle ma
olen ise õnnelik ja mille üle teised on uhked, siis selliste asjade tegemine ei saa olla tormamine,
rapsimine,” on ta ajaga mõistnud.

Originaalne kass

Selginemine tuli mehe meelest vanusega. “Sain hiljuti 40-aastaseks. Jõudsin isegi teatud
kriisid üle elada. Ma ei teagi - ma olen saanud piisavalt vanaks ja targaks. Ja see tarkus
pole mingi entsüklopeediline tarkus, ma ei saa öelda, et ma olen kõiges siin maailmas
pädev. Mul on tekkinud paljudest asjadest arusaam. Näiteks see, et eesmärk, mille poole
pürgida, ei saa olla ebamäärane,” mõtiskleb ta.
Kuigi Pärnusse satub Erki tihti, elab ta siiski Tallinnas kahetoalises korteris oma lemmikutega – kassi, kalade ja inimestega. Kass ei ole tal aga mitte mingi udupeen linnaloom, vaid ehtne prügikastikass, kelle Erki neli aastat tagasi vigasena tee pealt leidis.
“Viisin ta arsti juurde, kus selgus, et kuna see pole minu kass, siis pannakse ta magama.
Sellega ma nõus ei olnud, lasin teha ülikalli operatsiooni, mille järel selgus, et kassi käppa siiski
päästa ei saa. Seega on mul originaalne, kolme jalaga kass,” räägib ta oma lemmikust.
Kolmejalgne kass saab suurepäraselt hakkama. “See on muidu esimene küsimus, mida
alati küsitakse. See on nii inimlik, loomaarst ütles ka, et see, kas kass ka kolme käpaga hakkama
saab, on inimeste ettekujutuse probleem. Kass saab kõigega hakkama, maal kakleb suvel teiste kassidega, ronib õunapuu otsa, püüab nahkhiiri.
On küll üks asi, millega ta tänu ühe käpa puudumisele hakkama ei saa, aga see on
kõige geniaalsem puudujääk. Toetudes esimese käpaga vastu akvaariumi, saab kass sealt
küll vett limpsida, aga tal puudub käpp, millega kalu tabada. Seega ideaalne kooslus,” arvab
Erki.