Veronika Džiojeva: “Thaïs’” muusika on fenomenaalne

Silja Joon. Pärnu Postimees. 21. mai 2009.

Homme Pärnu Endla teatris esietenduvas Jules Massenet’ ooperis “Thaïs” astub nimiosas lavale 30aastane lauljatar Veronika Džiojeva.

Veronika Džiojeva ja Ilja Siltšukov, kes ooperis etendab meespeategelast Athanaëli, on mõlemad 2007. aasta Klaudia Taevi nimelise noorte lauljate konkursi teise ja kolmanda preemia laureaadid. 

Veronika Džiojeva, kust te pärit olete? 

Elan Sankt-Peterburgis. Sündinud olen Lõuna-Osseetias ja rahvuselt olen osseet. Olen õppinud Valeri Gergievi muusikakolledžis ja Sankt-Peterburgi konservatooriumis. 

Millal sai selgeks, et teie tulevik on laulmine?

Isa juhatas mind sellele teele. Minu isal oli vapustav hääl, kuid temast ei saanud lauljat. Ta oli mitmeti andekas ja valis sportlase karjääri, mida ta on hiljem kahetsenud. Seepärast on ta sageli tunnistanud, et soovib näha oma tütart koolitatud häälega lauljana. Isa tegeles minuga palju, me laulsime sageli koos. Nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen alati laulnud. 

Esimest korda viibisite Pärnus 2007. aastal Klaudia Taevi konkursi solistina. Millise mulje see võistlus teile jättis?

Olin siis esimest korda Eestis. Siin on väga sõbralik õhkkond. Konkurss oli aus. Muide, see on väga haruldane nähtus. Pärnus on soojem kliima, see on vaikne linnake. Peterburis ja Moskvas on alati palju rahvast ümberringi. Konkurents on muidugi, aga kui oled hea laulja, on väga palju tööd. 

Töötan Novosibirski riikliku ooperiteatri ja Mariinski ooperiteatri solistina. Teen kaasa paljude teistegi teatrite ooperiprojektides, Euroopast Siberini. Mul on tegevus juba aastaks planeeritud. Palju esinen koos abikaasaga, ta on Novosibirski riikliku ooperiteatri orkestri peadirigent. 

Massenet’ ”Thaïs” on maailma ooperilavadel harv külaline. Eestis on tegu ooperi esmalavastusega. Üks põhjusi, miks ooperit harva näha saab, peitub selles, et Thaïs’ roll nõuab äärmist andekust. 

Tahaksin uskuda, et “Thaïs’d” saadab lai publikuhuvi. Sest seda ooperit esitatakse tõesti üliharva, kuna sellel on väga keeruline dramaturgia. Lavastajal on väga raske seda lavale tuua. Vaja on suurt fantaasiat. Laval ei mölla kired nagu Georges Bizet’ “Carmenis”. “Thaïs” on varjatud sisuga, seda peab tunnetama. Muusika on fenomenaalne. Suur õnn on sellist rolli laulda. Moskvas on “Thaïs’d” lavastatud vaid kord. Venemaa publik ei tunne üldse seda ooperit. Kui Peterburis rääkisin, et sõidan Eestisse Thaïs’d laulma, ohkasid kõik, et saaks ometi seda kuulata. 

Kas see roll, eriti mõni keerulisem partii, näiteks kolmanda vaatuse lõpus kõlav duett, teile raske ei ole? 

Mitte eriti. Roll on keeruline, sest olen emotsionaalne inimene, armastan, kui laval näidatakse kirgi, kui mind ära tapetakse, aga see on hoopis midagi muud. Selles ooperis pole midagi liigset. Mai Murdmaa lavastus on kaunis ja tänapäevase vürtsita. Mind on see modernism lavastamisel nii ära tüüdanud, see segab laulmist. Murdmaa on professionaal ja lähtub muusikast ning ooperi sügavast ja õrnast süzeest. Seda kõike on vaja tunnetada.

Kuidas teile Pärnus meeldib?

Siin on vaikne ja soe, tahan siia veel kord tulla. Olen pärit samasugusest Kaukaasia linnakesest.