Mai Murdmaa: kolm musketäri pole minu rida

Maris Meiessaar. Eesti Päevaleht. 23. mai 2009.

Eesti modernse balleti ema Mai Murdmaa lavastas oma järjekordse ooperi. Jules Massenet’ ooper „Thaïs” esietendus eile Endla teatris. 71-aastane koreograaf tööpuudust ei kurda, järgmine suurem projekt on panna Tšehhovi festivali tellimusel laval kokku „Kajakas” ja „Kolm õde”.

— Küsin selle kohe ära, et üle 70-aastasena võiksite juba käed rüpes istuda. Puhkus on ära teenitud...
— Kunstivallas on nii, et kui elu on kogu aeg lapsepõlvest saadik loomingu sees olnud, siis selleks, et seisma jääda, peab see hajuma iseenesest. Kui enam ei taha. See aasta võib-olla ongi liiga palju olnud neid esietendusi. Kolm esietendust ühe hooaja jooksul, ma pole isegi nooruses teinud nii palju. Asjad on võib-olla suuremad olnud, aga esietendus nõuab omaette energiat ja suur kokkuvõtmine ja vastutus. Selles mõttes on sel aastal palju olnud tööd.


— Mis on esietendustes teie jaoks erilist?
— Annan midagi publikule ja vastutan kvaliteedi eest. Ning vastutustunne tantsijate ees. Nemad ju loovad ja ma pean neile looma võimaluse ennast väljendada. Kõik see on kokku mõlemapoolne vastutus – nii vastutus publiku ees kui ka vastutus tantsijate ees. See vastutustunne on teataval määral koormav. Protsess iseenesest on vahel väga väsitav, vahel väga huvitav – eri staadiume on alati. 

Kõige parem ja ilusam on siis, kui ma alles mõtlen. (Naerab.) Kui idee reaalsusega kokku puutub, siis asjad muutuvad ja mõned asjad muutuvad ka paremuse poole. See on päris huvitav protsess. Seda katkestada... 

Kunagi see hajub muidugi liiva, teistmoodi ei saagi, aga esialgu tundub, et projekte on ja paar aastat jätkub mul võhma ka. See on sisseharjunud elulaad. Tuleb muidugi vaadata seda, kas tulemused õigustavad olemasolu, kas mul on õigus seda teha. Seni pole ma veel puusse pannud, mu projektid on end õigustanud.


— Mis on väljaspool Eestit teoksil?
— Kaks-kolm aastat pole välismaal teinud. Moskvas ainult korra. Kontaktid on hajunud ja mul pole isegi aega olnud. Mingil määral olen Moskvas ja Venemaal toitnud seda loomet, aga muidu on sellega tükk tegemist, peab leidma agendi ja... Võib-olla on selleks, et hakata seal karjääri arendama, juba tõesti liiga hilja. Kui juhus kätte mängib, siis...

Kõik see välismaa on lõpuks niivõrd tinglik. Näiteks Ida-Euroopas on meeletult igavad balletiteatrid. Varssavis, Prahas, Budapestis – nad teevad seda, mida meie tegime 20–30 aastat tagasi. Kas olen välismaal või mitte – on suhteline. See on rohkem provintsiedevus, kui ütlen, et olen seal olnud. See ei määra midagi.

Minu nimi võib ju tuntud olla, aga vaatame, võib-olla on see elu veel ees ka.

— Teeme selgeks, mis on klassikalise balleti, modernse balleti ja moderntantsu erinevus.
— Meil on need piirid liiga teravalt määratletud, kõik on üks. Arvatakse, et klassikaline ja modernne ballett on eraldi, aga see ei ole nii.

Meil Eestis on moderntants liikumise suhtes küllaltki piiratud, huvitavaid koreograafilisi lahendusi on vähe ja leitakse, et kui klassikaline liigutus on hulgas, siis on parem. Minu arvates on väga huvitav Nižinski, kes lavastas 20. sajandi alguses. Tema oli oma plastiliselt laadilt postmodernist. Esitajad olid kõik klassikalised tantsijad. Minu arvates on meil need kunstlikult eraldatud. Ega need inimesed, kes praegu klassikalist tantsu kasutavad, teda puhtal kujul kasuta.

Ükskord sõitsime Erki-Sven Tüüriga Hiiumaalt koos koju ja tema ütles, et tänapäeva koreograaf peab kõike valdama. Ma arvan ka nii. Samuti ka nüüdisaja helilooja – ta peab oskama sujuvalt minna ühest stiilist teise ja kasutama neid kõiki.

Mis on moderntants üldse? Teistmoodi kehahoiak ja ka psühholoogia... Kuid seal on väga erinevaid suundi, mida ma ei eraldaks nii hirmsasti. Ei saa öelda, et kõik on täiesti üks. Kui tantsuteater Fine 5 tegi „Faase”, siis see oli küll puhas modern – psühholoogia, see psüühika vabastamise tehnika, seda klassikaline tantsija ei valdaks.

Need on keerulised stilistilised probleemid. Põhiasi on see, et areng on üks ja seda tuleb tunnetada. Ameerika moderntants on suuresti klassikalise baasil üles kasvanud, kuna Vene immigrandid olid seal. Saksamaal ka. Mina vaataksin seda kui tervikut, kus on eri arengu­etappe ja eri stiile.

Muidugi, mida rohkem stiile vallata, seda suuremad on võimalused. Aga tantsupsühholoogia seisukohalt on siin teatav erinevus: klassikas kiputakse esinema ja näitama, mis ei ole päris õige. Moderntantsus on see, et tantsija elab liigutuse sees. Tegelikult peaks see heas klassikalises tantsus samuti nii olema, aga see on praegu muutunud. On rohkem näitamine kui liigutuses elamine.

Ütleksin, et põhiprobleem on ikka semiootiline – tants peab olema kujundites. Mis sa sinna sisse paned, on su enda asi, aga tants peab rääkima kujundites, alluma kujundile. See ongi see, millest peaks tantsuanalüüsis lähtuma. 

Tekib küsimus, kus on spordi ja tantsu vahe just semiootika seisukohast. Minu arvates on tantsusemiootika väga-väga huvitav. Seda on väga vähe uuritud ja Eestis ei ole sellega üldse tegeldud. Nende piiride määratlemine ja nendes kategooriates mõtlemine... Kui tants annab kujunditega infot, siis ei ole lõpuks tähtsust, mis kujunditest ta koosneb. Kui moderntantsus ei ole enam infot, siis ta järelikult ei ole enam kunstiliik, eks ole. Siis on liikumine kui niisugune. Kui puudub semiootiline info, siis ta ei ole enam lihtsalt kunst.

Mulle väga meeldis Fine 5, sest ta oli stilistiliselt puhas. Sageli kombineeritakse stilistiliselt ebasobivaid elemente. Vaat see ühe etenduse piires stilistika leidmine on väga oluline asi. Sul peab olema valitud stilistiline lahendus. Meil ei osata sageli näha stilistilise lahenduse olulisust. Semiootika ja tantsupsühholoogia on väga olulised asjad, aga meil ei ole tantsuteooriat, asjad on teoreetiliselt lahti mõtestamata.

Olen teinud ettepaneku, et Tallinna ülikoolis oleks tantsuteooria osakond, kes nende probleemidega tegeleks, need probleemid on väga huvitavad. Mitte see, kas sa kasutad üht või teist jalga – ma ei näe vahet, kui see annab sulle sama info. 

On ka aegunud asju, mis sellesse sajandisse ei sobi, aga see on juba tegija asi, kuidas ta tänapäeva sulandub ja seda tunnetab. 

Piir on meil väga jäigalt ehitatud – ei tegelda nende probleemidega, millega oleks tegelikult väga huvitav tegeleda just tantsuteooria seisukohalt. Eestlasele ei ole tantsuteoreetilisi artikleid, mis avardaks arusaama kõigest sellest. See on probleem.

Ka klassikalise poole pealt ei tajuta hästi, mis nüüdisajal toimub, ja ka klassikalised tantsijad vaatavad väga pealiskaudselt sellele, mis parasjagu toimub. Ma ütlen ikkagi, et iga kunstnik areneb alati samm-sammult, tema taga on alati midagi, ta ei ole kunagi ühe koha peal. 

Nagu on öeldud: Malevitš ei oleks kunagi teinud oma musta ruutu, kui ta ei oleks teadnud kogu kunstiajalugu. Peab tunnetama tervikut, siis saab uue sammu teha. Tantsu arengu loogika tunnetus peab siiski tegijal selge olema. Kui haritud ini­mene teeb kujutavat kunsti – sa tunned ära selle kultuuri, mis seal taga on. Tervik on tervik ja areng on tervik.

Kujutatakse ette, et seda, mis oli 19. sajandil ja isegi 20. sajandi alguses, kõike seda ei ole olnud, justkui oleks modernism lihtsalt tekkinud ei kuskilt. Aga tal on oma põhjused ja juured. Ei tule eitada seda ega teist, vaid mõista ajalugu.

— Kui tähtis on, et tantsuteooria oleks iga inimese üldhariduse osa?
— Teate, ma olen tükk aega ajanud seda asja ja ma ei saa aru, miks meil keegi ei kirjuta balletiajalugu. Heili Einasto tegi „100 aastat moderntantsu” (ta pigem refereeris) ja see on hea raamat, aga ta ei ole tantsuteoreetiline. Aga inimesele, kes tahab teada – meil ei ole eesti keeles balletiajalugu ilmunud. Meil on inimesi, kes balletiajalugu hästi teavad, aga raamat on suur ettevõtmine ja keegi pole seda ette võtnud. Seda peaks tegema. Vene keeles on nad väga suured ja põhjalikud. Või siis tõlkida midagi inglise keelest? Ameerikas on tohutult neid raamatuid.


— Teete äkki ise?
— Oh, ma ei ole eriti tugev balletiajaloos. Faktid ei ole minu jaoks sellised asjad, mis päriselt olemas oleksid, ma ei saaks teha sellist asja. Aga ma tean inimesi, kes seda valdavad. Tekib küsimus, et äkki tuleks neile teha mingisugune majanduslik baas, valmistada ette, et nad seda teeksid, kui nad ise ei ole piisavalt aktiivsed. See on esimene samm, mida peaks tegema. Ning siis ka moderntantsu ajaloo, õnneks on seda tänu Einastole juba mingil määral. Tuleks hakata asjasse tõsisemalt suhtuma ja oma loomingu eest vastutama, ükskõik, mis sa teed.


— Ütlesite, et tants on näitamiseks...
— Klassikaline tants on ainult. See ei ole alati nii olnud. Pean ütlema, et mingi tagasilöök on klassikalises tantsus toimunud. 19. sajandil oli ikka väga tugev tantsijaimpulss, tants ei olnud nii ära geometriseeritud ja nii kuiv. Nüüd on klassikaline tants muutunud väga kuivaks ja läheneb ikkagi suurel määral sportlikule näitamisele. 

Kui vaadata kas või Pavlova videoid, siis tänapäeva klassikalised tantsijad ei võta seda üldse vastu. Nad ei saa aru, et oluline ei ole mitte see, kas tõsta jalg kõrva juurde või veidi madalamale, vaid tähtis on ilmpulss, mis tantsija annab. Impulss on kadunud ja kõik vaatavad, et saaks võimalikult kõrgele hüpata ja rohkem varba peal pöörata. Kõik see oli ka siis, aga see ei olnud esmatähtis. 

Praegu on kõige tähtsam tehnika, aga see suretab hinguse. Inimene tuleb enda väljendamise asemel ennast näitama. Siin on vahe. 

Venemaa parimad balletid olid väga kujundlikud, aga nad kaotavad selle ära ja muutuvad naiivseks. Kujundid tuleb laval läbi tunnetada. Kui see kaob ja jäävad vaid alasti liigutused, siis see ei ole enam kunst. Klassikaline tants on kunstiliigina ikkagi alla käinud võrreldes 19. sajandiga. Tehnika on paranenud ja inimesed on peenikesed. 

See on ka põhjus, miks Kaie Kõrb nii kaua täht oli. Tal oli – mitte alati, aga enamasti – see impulss olemas. See tegi ta suureks tantsijaks. Minu arvates on tehnoloogiline sportlikkus kõige kunstivaenulikum.

— Kas noorte hulgas on praegu impulsiga tantsijaid?
— Ta sai teatriaasta balletipreemia, tantsis mul Antigonet. Eve Andre on ta nimi, ma arvan, et tema on üsnagi lahtine. Noormehi on päris palju, aga pean siiski ütlema, et impulsi äratamine on suures osas lavastaja ja koreograafi kohustus. Inimese olemuse seos liikumisega tuleb esile tuua. Sageli ei anna koreograafid ise endale aru kujundite süsteemist. Meie trupp on siiski päris hästi loomingule avatud, aga neil peab olema selleks sobiv materjal.

— Meie trupp?
— Estonia trupp. Vanemuises on praegu ka väga hea trupp. On erandeid ja on väga häid ja suurepäraseid etendusi, aga see lähenemine on enamuses...

— Kuhu Estonia tüürib?
— Ma ei taha eriti Estoniast rääkida, sest Estonia on oma esteetilistes positsioonides ja kontseptuaalselt niivõrd võõras. Ma ei ole kunagi niisugust kunstiliiki, nagu Härm teeb... Ma ei tohi „hea” või „halb” öelda teise koreograafi kohta, aga need Estonia praegused asjad, nagu „Seitse pöialpoissi” ja „Kolm musketäri” – see on teine kunst. Mina pole niisugust balletikunsti kunagi tajunud, pole kunagi teinud ega suuda ka vastu võtta.

Ilmselt on see isikute küsimus. Minul on üks arusaam tantsust ja nendel on teine. Need arusaamad ei lähe lihtsalt kokku. Ma ei ütle, et mina olen hea ja tema on halb, meil on lihtsalt eri arusaamad.

— Millised on teie ootused Toomas Eduri suhtes?
— Minul on suured ootused. Muidugi ei tule tulemused kohe. Ta on noor inimene ja peab iseennast veel paika panema, oma ballettmeistri „mina” leidma, aga inimesena, ma arvan, on ta väga aateline. Tal on oma ideaalid, kultuuritaust, mis on väga oluline, ta on nõudlik professionaal. 

Ta on eetiliselt puhas ini­mene ja ühtaegu sugugi mitte pehme. Ootan väga tema aega. Milline see teater hakkab olema, on raske öelda, aga mingisuguse uue tuule toob ta kindlasti. Tal on väga hea maitse, ta on väga musikaalne ja siiski nii kaua Londonis elanud, et see kultuuritaust on temasse imendunud. Mina usun küll temasse.

— Võrrelge palun oma Estonias oldud aega vabakutselise ajaga?
— Vaba kunstnik on parem olla. Puudub vastutus kogu trupi eest. Kui tööd on, siis on kindlasti vabakunstnik parem olla. On tööaega ja on arenguaega. Oleksingi võinud varem vabakunstnikuks hakata, aga raske oli rutiinist lahti saada. Olen lapsest saati teatriga niivõrd seotud olnud, et harjumusest oli keeruline välja tulla.

— Huvitav, kust tants spordiks üle läheb?
— Olen sellest palju mõelnud, see on päris huvitav. Kui vaadata sportvõimlemist, siis kus on piir spordi ja kunsti vahel. Ja miks üks abstraktne tants sind köidab ja miks teine näib gümnastikana? Seda on keeruline ja huvitav mõista. Kust läheb piir, kuhu ja kuidas seda panna ja kas seda on üldse vaja?

Minule tegelikult ei meeldi, et iluuisutamisest tehakse kunsti, püütakse mingit draamat teha. See peaks ikka spordiks jääma, seal on nihe minu meelest vales suunas toimunud. Niikuinii ei ole nad piisavalt kunstnikud, et tõelist tantsu luua. Mulle hakkab vastu, kui nad püüavad kunstnikud olla ja midagi väljendada. Piire on muidugi keeruline määratleda.

— Piire polegi vaja?
— Ega ei olegi vaja. Meie moderntantsu ei maksa ka väga jäigalt suhtuda, inimesed teevad asja entusiasmiga. Nad kipuvad ise ka neid piire panema... Muidugi on kriitika ülesanne neid piire panna, aga see pole väga tänuväärne ülesanne.

— On vaja sõnu, et viidata asjale?
— Vaat see on õige. On vaja sõnu, et viidata asjale.


— ...ja tänavasilt ei ole tänav?
— Jah, tänavasilt ei ole tänav, see on õige väljendus küll.

— Kust tuli julgus ja mõte teha tantsu asemel teistsuguseid asju?
— Ma olen neid enne teinud, ka draamat, mis on ju veel kaugem kui ooper minu jaoks. Ma olen esiteks ooperit enne teinud... Tambergi tegin juba ammu ja „Antigonet” festivalile „Draama”, olen nendega tegelenud, ja sünteesetendustega. Ega ooper ole võrreldes teiste žanritega midagi eriti rasket. 

Siin on tegemist muusikaga ja kui sa muusikat ja dramaturgiat tajud, siis sa lihtsalt viid lauljad läbi selle muusikalise dramaturgia sisuni ja nii ta läheb. Ega mul ei olnud kõik teed käidud, mul oli seal avastamist küll. Klassikalist ooperit polnud ma küll kunagi teinud.

— Mida „Thaïsi” tehes avastasite?
— Sellesama vahekorra, kuidas sundida näitleja tegema asja läbi muusika. Mitte et sa paned ta lihtsalt mängima, vaid et ta hakkaks tunnetama iga muusikalise lõigu funktsiooni-kuju dramaturgias. Aga siiski mitte vägistada lauljat. Pean valmistama talle olukorra, kus ta saab väljendad kõike muusika kaudu. Nii et mulle väga ei meeldi, kui ooperilaulja pannakse liiga draamanäitleja olukorda. Tal on vaja, et ta saaks väljendada ennast vokaali ja kuju, mitte draamamängu kaudu. Tambergi tegemine oli nii ammu, et seda protsessi ma ei mäleta. Tean ainult, et Tamberg oli sellega rahul.

Ooperi lavastamine on minu jaoks tantsuetendusega võrreldes ikkagi palju lihtsam ja meil klappis lauljatega hästi. Nad mõistsid minu taotlusi ja olime üht meelt. See on väga oluline.

— Kultuuripoliitika...
— Noh teate, praegu on niisugune aeg, mil tuleb lihtsalt teha oma asja ja vaadata, mis saab. Selles mõttes ei olegi mul seisukohta, sest nii üldises kultuuripoliitikas kui ka meie oma kultuuripoliitikas on ikka päris suur segadus. On niisugune settimiste aeg, kriteeriumid on segi paisatud, vaatame, mis saab. Hoidun üldistuste tegemisest ega võta sellest osa. Praegused poliitilised suundumused kipuvad mulle pettumust valmistama. Olen seisukohal, et tuleb oma aed ja töö korras hoida. Igaüks leiab endale võimaluste piirides teostuse. Muidugi on meil igaühel mingisugune seisukoht, aga pruugib siis seda alati välja öelda. (Muheleb.)


— Et küsimus on selles, kas teadmise või arvamuse väärtus on väiksem, kui keegi ei tea, et sa arvad või tead?
— Minu seisukoht ongi niimoodi, et põhiasi on näidata välja siis, kui sa tahad välja näidata, mida sa tead. Aga kõige parem on endale hoida. Kui see väljendus midagi ära teeb, siis on mõtet, aga parem on tegeleda rohkem endaga.

— Mis see annab?
— Sa distantseerud ja see annab rahu. Kui hakata kellelegi oma probleeme rääkima, siis on alati tagasiside ja üks tagasiside toob teise tagasiside ja siis sa oled juba selle supi sees. Kõige parem on sellest supist kõrvale hoida. Viimasel ajal väljendan oma arvamust üldse väga harva, sest sellel pole ju mingit mõtet. 

Kui see midagi muudab, siis on mõtet – see muudaks, kui meil oleks nüüdisaegse tantsu kool. Sellisel puhul võib väljendada, aga üldistusi teha... Maailmas on palju keerulist, ohtlikku ja ebamäärast. Tuleb vaadata, iseendas järeldusi teha ja pea vaba hoida.

Selles mõttes olen ma ka igasuguste lõpetatud teooriate vastu, ka religiooni mõttes. Nii, kui sa teed kinnise süsteemi... Pead olema kogu aeg suuteline olema vaba ja võimeline hetkes seisukohti muutma, kui tunnetad, et neid on vaja muuta. Kinnistatud seisukohad suretavad isiksust. 

Olen kohanud inimesi, kes oma dogmadega on muutunud täitsa vastupidiseks iseenda seisukohtadele, kuna nad on oma seisukohad niivõrd ära kivistanud. On muidugi ka inimlikkuse põhimõtteid, mida kunagi ei tohi muuta, aga need on baasseisukohad, mille muutudes sa ei ole enam inimene. Neid muuta ei saa.

Avatud oleku suhtes on veel küsimus, kust läheb mitmekülgsuse ja pealiskaudsuse piir. Sest kui olla hästi mitmekülgne, siis ei jõua ju kõigesse tõeliselt süveneda...

Igal inimesel peab ikkagi olema oma asi, mida ta elus läbi viib. Mulle on see elukutse, aga see võib olla ka maailmavaateline. Aga oma asi peab olema, selle kaotamine on nagu tuuma kaotamine.

— Kas loodus on teie jaoks väga tähtis?
— Võrdlemisi, jah. Tahan alati elada kohtades, kus akna all on puu. Isegi Moskvas, kus on kõrged majad, on mul kuidagi vedanud, et akna all on alati puu. See on väga huvitav, ETV-st tuli alles saade taimede stressist. Et taimed on ka stressis, seda uuritakse. Räägitakse, et puuga rääkimine on selline nõiavärk ja puude kallistamise üle ironiseeritakse, aga tegelikult tuleb välja, et see on täitsa reaalne asi. Ini­mene saab positiivse tundega taime stressist välja tuua ja teadlased uurivad seda praegu. See on väga huvitav asi, et taim võib olla kinni ning sulle mitte midagi anda, kui ta on stressis.


— Huvitav, et õpitakse mõõtma selliseid asju...
— Jah, selliseid, mida niigi juba intuitiivselt teatakse. See on just huvitav, kuidas teadus sörgib intuitsioonil ja muinasjutul sabas.

— Milles on Hiiumaa saladus?
— Ka loodus muidugi. Aga ka äralõigatus ja saaretunnetus. Üle mere minnes sa lõikad ära selle, mis maha jäi. See ka – ja sellest on palju räägitud –, et hiidlastel on teine ajataju. Aeg seisab natukene. Üks ütles, et sa ruttad seistes... Kuidas see ütlemine oligi...

— Hiinlastel on „toimi toimimata”?
— Jah, see ongi. Võib-olla nad ise ei anna endale arugi, kui väärtuslik see on. Seda vaimset olemist ja kõiksusega ühinemist on Tallinnas sagimise sees raske kätte saada. Ma ei tea, mida kõiksuseks nimetada, aga see tunnetus, et sa oled kõiksuse osa... Siis sa ei tähtsusta ennast kui persooni, oled sama palju kui see puu, ja see tunnetus on elus hästi oluline. Siis sa näed asju kaugemalt ja sellevõrra objektiivsemalt. Oskad teist inimest mõista tervikuna ja mitte sundida talle peale oma süsteemi, oskad teda usaldada. Selleni jõudmine võtab muidugi aega.


— Ütlesite, et teil on järgmise paari aasta plaanid silme ees – mis need on?
— Tegin libreto, panin Tšehhovi „Kajaka” ja „Kolm õde” kokku, ja see jäi kuidagi õhku rippuma. Nüüd tegi üks päris hea usbeki helilooja Anvar Ergaššev sellele muusika. Probleem oli, et vaja on palju raha. Nüüd Saratovi teater leidis raha ja nad tahavad seda Tšehhovi festivalile. See on väga vana projekt ja ma tahan selle nüüd ära teha. 

Siis ma tahan teha Kaie Kõrbiga „Phaedrat” projektina ning Toivo Tulev tahab, et ma tema uut ooperit lavastaksin. Ionesco „Ninasarvikut” tahtsin teha koos Rainer Jancisega. 

Nii et plaane on. Mõned asjad teeksin meeleldi ka Estoniasse, mõned asjad, mida võiks huvitavalt ja uutmoodi lahendada. „Anselmi loo” (Lepo Sumera balleti – M. M) võiks uuesti teha – vaimsuse ja materiaalsuse konflikt on praegu väga aktuaalne. Sealne sürrealism ja nõid ja maagia on ka päris huvitav. Osa tuleks natuke ümber vaadata, sest mõned asjad on heal ajal loodud, mõned halval. 

Mõned asjad vaataksin lihtsalt ümber oma vanast repertuaarist. Novosibirski teater tahtis Beethoveni „Prometheust” teha ja Moskva teatriga on ka läbirääkimised vanade etenduste üle. Nii et tööpuudust nagu ei ole.