Thais - religiooni ja seksuaalsuse piiril

Sel aastal tuuakse Pärnu Endla lavale J.Massenet’ „Thais“, nimiosas eelmisel Taevi-konkursil pärjatud Venemaa  sopran Veronika Džiojeva. Kuigi „Thais“ on „Manoni“ ja „Wertheri“ järel Massenet populaarseim ooper, esitatakse seda teistega võrreldes häbiväärselt vähe. Üks põhjus, miks ooperit nii harva näha saab, on see, et ooperi pearoll nõuab esitajalt veatut tehnikat ja näitlemisoskust, andmaks edasi tegelaskuju haprust ja sisemisi arenguid. Samas on suurte Euroopa ooperikompaniide juhte hirmutanud ka skandaalide aura, mis „Thaisi“ ümbritseb.

Massenet  kirjutas Thaisi spetsiaalselt maailmakuulsale ameerika sopranile Sybil Sanderson’ile ja seetõttu on see saanud tuntuks kui imekaunis ent samas ka üliraske roll, mis nõuab esitajalt erakordselt andekust. On avalik saladus, et suureks naistemeheks peetud Massenet oli Sandersonist sisse võetud ja nii küttis tema valik 1894. aastal Pariisi kunstiringkondades suuri intriige. Ooperi lugu põhineb Anatole France tuntud romaanil ja jutustab munk Athanael’ist, kes on otsustanud päästa kauni kurtisaani Thaisi, tuues ta ristiusu juurde. Lõpuks Thais pöördubki jumala poole, ent tolleks hetkeks on Athanael mõistnud, et tema kinnismõttel on hoopis ilmalikumad põhjused – munk on Thaisi armunud. Massenet jaoks oli oluline, et peategelaste religioosse ja erootilise maailmapildi põrkumine oleks võimalikult kontrastne. Ning oodatult ei jäänud skandaalid üksnes ooperimaja seinte vahele. Esietendusel paljastas Sanderson (väidetavalt kogemata) oma rinnad, mistõttu lavastus pälvis mitmete kriitikute halvakspanu. Tol ajal domineerinud, peamiselt erinevatesse saksa ja anglosaksi koolkondadesse kuulunud muusikakriitikud kandsid prantsuse ooperi täiesti maha, nimetades Massenet’ värsket teost ennekuulmatult kõlvatuks.

Rodney Milnes, üks tänapäeva tuntumaid muusikakriitikuid ja Massenet asjatundjaid, on öelnud, et „Thais“ on iseenda suurim vaenlane. „Selle ooperi pealispind on nii hiilgav, teemad igas mõttes nii võrgutavad, et võib mõista inimesi, kes ei vaevu süvenema sellesse, mis peitub pinna all“, väidab ta ja kahtlemata on tal selles  õigus.

Kui Sybil Sanderson 1903. aastal ootamatult suri, haaras Thaisi rolli endale Lina Cavalieri, kaasaegsete kinnitusel kauneim ooperilauljanna läbi aegade. Tema julge rollitõlgendus ja kirju eraelu valasid „Thaisi“ niigi publiku taluvuse piiril laveeriva erootilisuse tulle veelgi õli. Temast alates on Thaisi kehastanud sopranid kandnud laval nii vähe ja nii väljakutsuvaid rõivaid, kui võimalik. Aastal 1973 sai ameerika tähtsopranist Carol Neblett’ist just seda rolli esitades esimene ooperiartist, kes astus lavale täies alastuses.

Nii on „Thaisile“, sarnaselt paljudele teistele prantsuse ooperitele (meenutagem kasvõi Bizet’ „Carmenit“), saanud tõepoolest läbi erinevate lavastuste  iseloomulikuks  petlik pealiskaudsus. Veidi süvenedes aga hakkavad välja kooruma mitmed uued tähenduste kihid. Ooperi teemaks olev kõrgklassi prostituudi hirm vananemise ees ja tagasipöördumine usu juurde, millega samaaegselt leiab aset oma elu religioonile pühendanud mehe elu-eesmärgi kaotus – Anatole France eksistentsialistlik lähenemine ei ole ka 21. sajandil oma aktuaalsust kaotanud.

Oluline on muidugi ka ooperi religioosne aspekt. „Thaisi“ aluseks olev irooniline teos, mis naeruvääristab üleloomulikesse jõududesse uskumist, viis kõik kirjaniku tööd roomakatoliku kiriku keelatud kirjanduse nimekirja. Ning kuigi Massenet’ ooper kohtleb usklikke peategelasi palju suurema sümpaatiaga kui France jutustus ja selles puudub terav ühiskonnakriitiline toon, on paljude vandenõuteoreetikute arvates ooperi väheste esituste taga lääne kultuuriruumis siiani mõjuvõimsa katoliku kiriku vastuseis.Eraldi väljatoomist väärivad Massenet’ ooperis esile tõusnud unenäostseenid, mis ärgitavad haarama helilooja kaasaegse Sigmund Freudi „Unenägude tõlgendamise“ järele ja küsima, kas „Thais“ omab äkki hoopis suuremat kultuuriloolist kaalu kui seni arvatud on. Näitab ju Massenet’ siin kujundlikult sedasama, mida Freud viis aastat hiljem oma võtmeteoses kirjeldab – unenägude omadust täita meie soove, kuid kuna täitunud soovid on reeglina moraalselt taunitavad, siis ka nende samaaegset kaitse- või karistuse reaktsiooni.

Kuuldavasti on Vatikani pahameele taga ennekõike Massenet’ helikeel, mis põimib religioosset muusikat äratuntavalt erootiliste ja meeleliste meloodiatega. Olgu sellega kuidas on - Eesti publikul on 2009. aastal esmakordne võimalus konfliktne ooper oma silmadega ära näha ja seejärel ise otsustada, kas tõesti on üksnes kuulus number Meditatsioon (erakordselt kauni viiulisoologa, mida kuuleb tihti ka  kontsertettekandes) piisavalt siivas, et seda tihedamini kui iga paarikümne aasta tagant lavale tuua.         

Madis Nurms