Birgitta Festival jätkab endise hooga 14. aug

PromFest

Sirje Vihma-Normet. 13 August 2015. Eesti Elu


Foto: Heiti Kruusmaa

Madis Nurmsi lavastus „Aida" sündis koostöös Vanemuise teatri ja Pärnu ooperifestivaliga Promfest. Birgitta Festivalile toodi hästi sissemängitud lavastus, sest ooperi esietendus toimus juba 20. mail Vanemuise väikeses majas. „Mulle on alati oluline olnud, et Birgitta Festivalil teevad kaasa Eesti erinevad organisatsioonid ja muusikud ning sellest koostööst sünnib midagi uut ja põnevat," kirjutab Eri Klas oma tervituses festivalikülalistele. Nurmsi ebatraditsiooniline „Aida"-lavastus on saanud laialdase vastukaja osaliseks. Etendus oli provokatiivselt militaarne ja argine, ilma harjumuspäraste uhkete kostüümideta. Sõjapealik Radames oli ratastoolis ja tema armastatu nägi välja nagu arglik kooliplika. Kuigi vokaalselt olid kõik igati tasemel, eristus ukraina metsosopran Anželina Švatška Amnerise rollis ja seda just näitlejameisterlikkuse poolest. Elevust tekitasid ka vihjed tänapäeva - sedakorda Ukraina ja Venemaa sõjalisele konfliktile.
Seekordse festivali peakülaliseks oli Natalja Satsi nimeline Moskva Riiklik Akadeemiline Laste Muusikateater. Kuluaarides pakkus aga kõige rohkem kõneainet Giuseppe Verdi tütre lapselapselaps Simone Fermani, kes dirigeeris muusikalist etendust „Orkestriproov" Federico Fellini samanimelise filmi ainetel. 

Festival algas Haydni oratooriumiga „Loomine", kus solistid ja koor mitte ainult ei laulnud, vaid ka etendasid maailma loomise lugu. Kaasa tegid Taani lavakaskadöörid, kes tõid etenduse lavalt saali. Kahjuks ei õnnestunud mul etendust näha, aga Festivali kuluaarides räägiti sellest suure vaimustusega. Huvitav, et sel aastal on nii suure tähelepanu all just maailma loomise teema. Ka Wilsoni-Pärdi ballett „Aadama passioon" ja Jalaka-Tormise etendus „Sünnisõnad" keskendusid just Loomise müütidele ja seda täiesti erineva vaatenurga alt. Wilson lähtus Aadama ja Eva loost, Jalakas aga eesti rahvalauludest pärit loomislugudest. Mõlemad etendused läksid tohutu suure publikumenu saatel ja mõlemaid dirigeeris meie Grammy-dirigent Tõnu Kaljuste.

Madis Nurmsi lavastus „Aida" sündis koostöös Vanemuise teatri ja Pärnu ooperifestivaliga Promfest. Birgitta Festivalile toodi hästi sissemängitud lavastus, sest ooperi esietendus toimus juba 20. mail Vanemuise väikeses majas. „Mulle on alati oluline olnud, et Birgitta Festivalil teevad kaasa Eesti erinevad organisatsioonid ja muusikud ning sellest koostööst sünnib midagi uut ja põnevat," kirjutab Eri Klas oma tervituses festivalikülalistele. Nurmsi ebatraditsiooniline „Aida"-lavastus on saanud laialdase vastukaja osaliseks. Etendus oli provokatiivselt militaarne ja argine, ilma harjumuspäraste uhkete kostüümideta. Sõjapealik Radames oli ratastoolis ja tema armastatu nägi välja nagu arglik kooliplika. Kuigi vokaalselt olid kõik igati tasemel, eristus ukraina metsosopran Anželina Švatška Amnerise rollis ja seda just näitlejameisterlikkuse poolest. Elevust tekitasid ka vihjed tänapäeva - sedakorda Ukraina ja Venemaa sõjalisele konfliktile.

Suureks naudinguks kujunes lühiballettide õhtu, kus publiku ette toodi Nikolai Rimski-Korsakovi ja Alexandre Benois' ballett „Šeherezade" ja Aleksandr Borodini ja Mihhail Fokini „Polovetside tantsud". Esimeses balletis tantsisid peaosi Peterburi Maria teatri solistid Julia Mahhalina ja Xander Parish, teises etenduses näitasid kõrget klassi Moskva Muusikateatri omad tantsijad. Huvitav oli seegi, et Mihhail Fokini „Polovetside tantsude" koreograafia on taastanud Andris Liepa, kes on legendaarse läti balletitantsija Maris Liepa poeg. Eri Klas meenutas oma avakõnes, kuidas ta Moskva Suures teatris 70ndatel aastatel balletietendusi dirigeeris, kus tantsisid nii legendaarne Maia Plissetskaja kui ka Maris Liepa. Tore, et kontaktid vene kultuurieliidiga säilinud on - vaatamata teravale poliitilisele olukorrale.

Ääretult põnev etendus oli „Orkestriproov", mille oli lavale seadnud Georgi Isaakjan. Nii vaimukat etendust, kus tegelasteks muusikud, ei mäletagi. Kuna lavastuse aluseks võetud Fellini film on lausa geniaalne, siis algul oli väike kartus, et Fellini filmist saadud muljed varjutavad teatrietenduse. Aga ei! Juba ainuüksi see, et etendust dirigeeris Verdi lähisugulane, andis etendusele omapärase varjundi, sest orkester mängis päris palju just Verdi muusikat. Pillimeestele sekundeerisid nii draamanäitlejad kui ooperilauljad ning vaimukusi tuli nagu varrukast. Fellini filmis oli dirigent ebameeldiv tüüp, kes oli harjunud muusikute peale karjuma ja neid solvama. Seetõttu tõstsid pillimehed protesti ja nõudsid dirigendi lahkumist. Kuna Simone Fermani on oma olemuselt täiesti vastupidine dirigenditüüp - muusikutega igati arvestav, neis mõttekaaslasi nägev - , siis jäi minu jaoks pillimeeste protest veidi arusaamatuks. Ega see eriti häirinudki, sest lõppude lõpuks oli ju kõik üks lõbus mäng. „Mäng mängus" nagu ütleb lavastaja kavalehel. Ja mis kõige tähtsam, et muusikute kõlakultuur oli kõrge - orkester mängis tõesti väga nauditavalt. Publiku vastuvõtt oli lausa tormiline. 

Lisa kommentaar

Email again: