Romeo või Julia

Vincenzo Bellini ooper I Capuleti e i Montecchi kahes vaatuses.
PromFesti ooperilavastus aastal 2019.
Peaosas 2017.a Klaudia Taevi nim konkursi võitja Abigail Levis
Lavastus valmib koostöös Endla Teatri ja Kaunase riikliku muusikateatriga.







Muusikaline juht ja dirigent - Erki Pehk
Lavastaja - Katrin Tegova
Kunstnik - Madis Nurms
Valguskunstnik - Margus Vaigur
Peaosades Abigail Levis (USA), Margarita Levtšuk (Valgevene) ja Juri Rostotski (Venemaa)
Osalevad Kaunase riikliku muusikateatri solistid, orkester ja koor
Esietendus 19. mai 2019 Endla Teatris
Esituskeel: itaalia
Tablool: eesti, inglise

ETENDUSED 
P 19. mai 2019 16:00 - Endla Teatris OSTA PILET
T 21. mai 2019 19:00 - Endla Teatris OSTA PILET  

Erki Pehk
Abigaili valik laulda eelmise konkursi peapreemiana Romeo rolli on väga rõõmustav, sest see andis meile võimaluse tuua lavale bel canto stiilis ooper. Kaheksast varem lavale jõudnud ooperist on pooled olnud Verdi teosed. Bellini on põnev vaheldus. Kuna soovime anda võimalikult paljudele Klaudia Taevi nim konkursi finalistidele rolli meie produktsioonides, on seekordne ooper selleski mõttes hea valik, sest saime kutsuda osalema kaks finalisti - eelmise konkursi publikulemmiku Margarita Levtšuki ja Juri Rostotski, kes pälvis kolmanda preemia aastal 2015.

Katrin Tegova:
Ooperivõõra inimesena ei teadnud ma Bellini teosest I Capuleti e i Montecchi esialgu midagi. "Romeo ja Julia" lugu on mulle loomulikult tuttav, aga eelkõige läbi Shakespeare'i ning see pole kunagi mu eriline lemmikteos klassikult olnud. Alles nüüd, kui Erki Pehk tegi ettepaneku ooperit lavastada, olen hakanud selle igituntud looga lähemalt tutvust tegema.
Bellini ooperi libreto on kirjutanud Felice Romani, kes omakorda toetub 1818. aastal kirjutatud Luigi Scevola näidendile Giulietta e Romeo. Uurides ooperi tausta, kuulates ettekandeid erinevates esitustes ja süüvides libretosse, lummasid mind koheselt kolm asja: mõistagi see, et Romeo vokaalpartii on kirjutatud naishäälele, teiseks köitis mu tähelepanu libretos viide, et Romeo on varasemalt tapnud Julia venna, kolmandaks nüanss, et miks ja kuidas unustab Julia arst Lorenzo Romeole õigel hetkel teatada, et Julia pole surnud, vaid magab ainult. Kas pole veider? Väga oluline teadaanne, mille unustamine muudab elusid. Siit edasi on juba piisavalt salapära, mida lahti arutada, et üht lugu uuest vaatepunktist jutustama asuda.
Ma usaldan pea alati oma intuitsiooni, nii ka seekord. Samal perioodil, kui Erki tegi ettepaneku lavastamiseks, olin näinud äsja Joachim Trieri 2017. aasta filmi "Thelma", mis mind oma kummalisusega lummas, ning olin pikka aega mõlgutanud mõtteid teemal, miks osa asju lapsepõlvest meile meelde ei jää, miks mälu valikuliselt mälestusi  kustutab. Ja palju meie isiksus meie mälust sõltuv on? Kui me unustame osa endast, mõned oma teod, mõtted, kas me oleme siis osaliselt ka teine inimene? Nii Trieri film kui ka huvi mälu, mäletamise ja mittemäletamise vastu on üheks algtõukeks lavastuskontseptsiooni loomisel.
Nii ongi, et meil on Bellini ooper ja Romani libreto, aga kõige selle kohal hõljub uus tõlgendus, mis kannabki nime "Romeo või Julia".
Julial tuleb peatselt abielluda isa poolt määratud peigmehe Teebaldiga, kuid noort neiut vaevab midagi. Tema mälestustesse ilmuvad aeg-ajalt kummituslikud pildid ja helid kuskilt minevikust, kuid Julia ei mõista, mida see kõik täpselt tähendada võiks. Tüdruku isa ja arst teevad kõik, et Juliat tema minevikust eemale hoida. Tüdruk püüab teda painavale saladusele jälile saada, tema ainsaks kaaslaseks sel teel on neiu tõeline armastatu Romeo. Kuid kes on Romeo? Seda saab publik teada maikuus, mil lavastus Pärnus Endla Teatris esietendub.

Madis Nurms:
Bellini ja Romani loodud Julia tegelaskuju on kahtlemata oma aja laps. Üks tüüpilisi romantismiaja kangelannasid - allaheitlik lapsnaine, kes end armastatu nimel kõhklematult ohvriks toob. Lavastusmeeskonnana oleme aga seekord võtnud endale vabaduse eksperimenteerida psühhoanalüütilise lähenemisega. Tundub, et selline vaatenurk võib anda sellele tegelaskujule haruldase võimaluse murda välja 19. sajandi kammitsaist. Püüame tuua lavale tugevad naiskarakterid, kes on enamat kui ainult meeste tahtele allutatud lillekesed, või vastupidi - meelad fuuriad.  
Lavastuse keskse kujundi otsinguil jõudsime nii perutava hobuseni, kes kehastas ka Carl Jungi jaoks meie psüühe teist, loomalikku poolt.  Ratsu kui sõja sümbol paistab olemuslikult klappivat ka ooperi keskse konfliktiga. Capulettide ja Montecchide verine arveteklaarimine on ju justkui malemäng, kus kahe vaenutseva leeri iseloomulikumaks nupuks on samuti ratsud. Ka hobusele iseloomulikuks peetav lojaalsus on selle ooperi tegelasi käivitavaks jõuks ning Capulettide kantsi äravõtmine pulmakülalisteks maskeerunud vaenlaste poolt toob silme ette Vergiliuse Trooja hobuse.

I Capuleti e i Montecchi valmis Bellinil koostöös libretist Felice Romaniga. Ooperi lugu on sama mis Shakespeare’i tuntud tragöödias “Romeo ja Julia”. Bel canto stiili esindavates ooperites on reeglina esikohal rikkalike kaunistustega meloodiad, mis kõige paremini tulevad esile aariates ja duettides. Nii pole ka ooperis I Capuleti e i Montecchi teose sisu ja dramaturgiline külg Bellini jaoks esmatähtis. Sisulised puudujäägid korvab aga bel canto ehk “ilus laulmine”, mis teeb selle ooperi nauditavaks, ent samas ka lihtsasti vastuvõetavaks.
Märkimisväärselt eriline on I Capuleti e i Montecchi selle poolest, et esimese armastaja ehk traditsiooniliselt tenori rolli kirjutas Bellini hoopis madalale naishäälele.

VINCENZO BELLINI (1801 – 1835) oli 19. sajandi esimese kolmandiku Itaalia ooperielu juhtfiguure, kelle bel canto stiilis lüüriliselt meloodilisi oopereid etendatakse tänapäeval menukalt ooperiteatrites üle maailma. 
Lühikeseks jäänud elu jooksul jõudis ta kirjutada 10 ooperit. I Capuleti e i Montecchi jõudis lavale Bellini kuuenda ooperina Veneetsias aastal 1830. Tegemist oli omal ajal väga eduka ooperiga. Selleks ajaks oli Bellini isikupärane käekiri kriitikute hinnangul juba selgelt välja kujunenud ning Bellinil endal oli põhjust kirjutada: “Minu stiili on nüüd kuulatud kõikides maailma tähtsamates teatrites ja seda on võetud vastu entusiasmitormiga.”
Bellini heliloomingu maaletoojaks Eestis oli 19. sajandi esimesel poolel Tallinna Teater, kelle mängukavas oli rohkelt ka Bellini oopereid. I Capuleti e i Montecchi jõudis Tallinnas esmakordselt publikuni juba kaheksa aastat peale valmimist. Pealkirjaga “Romeo und Julie” esitati seda ooperit hooajal 1838/39 ülisuure menuga ning võeti publiku suureks rõõmuks teatri repertuaari mitmel korral ka järgnevatel aastakümnetel. Niisiis möödub sel teatrihooajal 180 aastat I Capuleti e i Montecchi esietendusest Eestimaal. Hiljem on kõlanud I Capuleti e i Montecchi vaid kontsertettekandes Rahvusooperis Estonia aastal 2010.

ABIGAIL LEVIS (metsosopran, USA) pälvis 2017. aasta debütandi nominatsiooni USA väärikaima klassikalise muusika toetusfondi Joy in Singing poolt. Ta on esinenud solistina paljude mainekate orkestrite saatel, näiteks Toronto sümfooniaorkester, Florida sümfooniaorkester, Philharmonia barokkorkester, Portlandi barokkorkester, Ameerika sümfooniaorkester, Utah`sümfooniaorkester jne. On töötanud rollilepingutega mitmetes ooperiteatrites üle maailma - Parallèle Ooperis, Berliini ooperiteatris, Wolf Trap Ooperis, Philadelphia Ooperis, Dallase Ooperis jne.
Ta on ka mitmete rahvusvaheliste konkurside, sealhulgas McCammoni konkursi, William Mattheus Sullivan Fondi konkursi, Gerda Lissneri konkursi ja William C. Byrdi konkursi võitja. Klaudia Taevi nim konkursi võitis ta 2017. Aastal.Ta on õppinud laulmist  Eastmani Muusikakoolis, Bardi Kolledžis, Utah` Ooperis ja Los Angelesi Ooperis.
Abigail Levis pälvis X Klaudia Taevi nim rahvusvahelise noorte ooperilauljate konkursil peapreemia.

MARGARITA LEVTŠUK (sopran, Valgevene) Ta on õppinud Bresti Muusikakolledžis ja Valgevene riiklikus muusikaakadeemias. On edukalt osalenud paljudel konkurssidel Venemaal, Valgevenes, Gruusias, Leedus, USA-s, Itaalias ja Saksamaal. 2017. aastal pälvis ta Klaudia Taevi nim konkursi finaalis publikulemmiku tiitli. Ta on Minskis asuva MuzzicDomi solist, mis on andnud talle võimaluse teha koostööd mainekate orkestrite ja dirigentidega üle maailma. Alates 2016. aastast on ta Valgevene Suure Ooperi- ja Balletiteatri solist. Novembris 2018 esines ta Rahvusooper Estonia külalissolistina L. Bernsteini koomilise opereti “Candide” kontsertettekandel Tartus ja Tallinnas. Aastatel 2018-2020 laulab ta külalissolistina lisaks Valgevene ja Eesti ooperiteatritele ka Itaalias Türgis ja Leedus. Ning lisaks rollidele ooperilavastustes on ta näidelnud ka kinolinal ja sõnateatri lavastustes.
Margarita Levtšuk on X Klaudia Taevi nim rahvusvahelise noorte ooperilauljate konkursi finalist ning pälvis ka publikupreemia.

ERKI PEHK on dirigent ning Pärnu rahvusvahelise ooperimuusika festivali ja Klaudia Taevi nimelise rahvusvahelise noorte ooperilauljate konkursi kunstiline juht. Ta on töötanud Rahvusooperis Estonia ning dirigeerinud kontserte ja teatrietendusi maailma erinevatel kontserdilavadel ja teatrites.

KATRIN TEGOVA on stsenarist ja filmilavastaja. Omandanud Tartu Ülikoolis teatriteaduse erialal bakalaureuse kraadi (2005) ning stsenaristika magistrikraadi Balti Filmi- ja Meediakoolis (2013). Lisaks filmistsenaariumitele ja näidenditele on tema sulest ilmunud ilukirjandust ning hulgaliselt artikleid teatri, kunsti, meedia ja filmi vallast. 
Filmograafiat: dokumentaalfilm "Vanad kalad" (2010, koos Triinu Ojaloga), lühimängufilm "Foto" (2013, koos Jan-Erik Nõgistoga), lühimängufilm "Hõbepulm" (2013, koos Andres Maimikuga), mängufilm "Kirsitubakas" (2014, koos Andres Maimikuga), mängufilm "Minu näoga onu" (2017, koos Andres Maimikuga), lühimängufilm "Nissan Patrol" (2018, koos Andres Maimikuga), lühimängufilm "Jõulumüsteerium" (2018, koos Andres Maimikuga).

MADIS NURMS on vabakutseline teatrikunstnik. Ta on omandanud sotsiaalteaduste bakalaureusekraadi Tallinna Ülikoolis (2007) ja kunstiteaduste magistrikraadi cum laude Eesti Kunstiakadeemias (2009). On kujundanud lavastusi ja kontserte Eestis, Saksamaal, Leedus, Bulgaarias, Hollandis ja Belgias.
Suuremate erialaste töödena on valminud kunstnikutöö ooperitele „Ilus Helena“ (2018, lav. Peter Lund); “Traviata“ (2017, lav. Anu Lamp); „Aida“ (2015, ka lavastaja); „Tsaari Mõrsja“ (2013, lav. Teet Kask); „Attila“ (2011, lav. Üllar Saaremäe); "Nahkhiir" 25 erinevas Belgia ja Hollandi teatris (2011, lav. Hans Nieuwenhuis); "Thais" (2009, lav. Mai Murdmaa); "Carmen" (2007, lav. Marko Matvere).
Tantsuetendused ja balletid „Sinine“ (2018, lav. Kalli Pikas); „Oodates“ (2017, lav. Indrek Kornel); „Kratt“ (2015, lav. Marina Kesler), „GO – mäng kahele“ (2014, Teet Kask), „Noktürn“ ja „Ohlala...Ça c’est passé comme ça“ (2017 ja 2012, lav. Tõnu Veiler).
Lisaks mitmeid lava- ja valguskujundusi, sh Grüne Woche avatseremooniale Berliinis (2014, lav Teet Kask), maailmakuulsa soprani Barbara Hendricksi soolokontserdile Pärnu Kontserdimajas (2007), Adam Benzwi ja Desiree Nicki kabareeprogrammile (2018), erinevatele PromFesti kontserditele ning Bonni Beethovenfesti suareele (2017, lav. Hermann Beil).
Aastal 2009 oli abikunstnik Maastrichti Opera Zuid ooperi "Dido ja Aeneas" lavastuse juures (lav. Hans Nieuwenhuis). Samal aastal valguskunstnik Jean Kalman'i assistent Brüsseli Théâtre Royal de la Monnaie ooperite "Iphigénie en Aulide" ja "Iphigénie en Tauride" väljatoomisel (lav. Pierre Audi). 2016 osales Berliini Koomilises ooperis opereti Perlen der Cleopatra väljatoomisel (lav. Barrie Kosky) ja 2018. aasta mais assisteerib Berliini Saksa ooperis Robert Carseni lavastuse juures.
2015. aasta mais tegi Madis Nurms oma lavastajadebüüdi, tuues PromFesti raames Vanemuise teatri lavale G.Verdi ooperi „Aida“; sellele järgnes Arnold Schönbergi „Kuu Pierrot“ lavastamine 2018. aastal.