Romeo või Julia


Vincenzo Bellini ooper I Capuleti e i Montecchi kahes vaatuses.
PromFesti ooperilavastus aastal 2019. Peaosas 2017.a Klaudia Taevi nim konkursi võitja Abigail Levis.
Lavastus valmib koostöös Endla Teatri ja Kaunase riikliku muusikateatriga.













Julial tuleb vastu enda tahtmist peatselt abielluda isa poolt määratud peigmehe Teebaldiga. Kuid see pole ainus, mis noort neiut rõhub. Julia mälestustesse ilmuvad aeg-ajalt kummituslikud pildid ja helid kuskilt minevikust, kuid ta ei suuda meenutada ega mõista, mida see kõik tähendada võiks. Tüdruku isa ja arst hoolitsevad selle eest, et Juliat tema minevikust võimalikult eemal hoida. Julia püüab siiski teda painavale saladusele jälile saada, ainsaks kaaslaseks sel teel on neiu tõeline armastatu Romeo. Kuid kes on Romeo?

Muusikaline juht ja dirigent -
Erki Pehk
Lavastaja - Katrin Tegova
Koreograaf - Dainius Bervingis
Kunstnik -
Madis Nurms
Valguskunstnik - Margus Vaigur

Osades
Romeo - Abigail Levis (Ameerika Ühendriigid)
Julia - Margarita Levtšuk (Valgevene)
Teebald - Juri Rostotski (Venemaa)
Lorenzo - Andrius Apšega (Leedu)
Capellio -Liudas Mikalauskas (Leedu)
Kaastegevad Kaunase riikliku muusikateatri orkester ja koor

Esietendus 19. mai 2019 Endla Teatris
Esituskeel: itaalia
Tiitrid: eesti, inglise
Kestus koos vaheajaga 2,5 tundi



Muusikaline juht ja dirigent Erki Pehk:
Abigaili valik laulda eelmise konkursi peapreemiana Romeo rolli on väga rõõmustav, sest see andis meile võimaluse tuua lavale  bel canto stiilis ooperi. Kaheksast varem lavale jõudnud ooperist on pooled olnud Verdi teosed. Bellini on põnev vaheldus. Kuna soovime anda võimalikult paljudele Klaudia Taevi nim konkursi finalistidele rolli meie produktsioonides, on seekordne ooper selleski mõttes hea valik, et saime kutsuda osalema veel kaks finalisti - eelmise konkursi publikulemmiku Margarita Levtšuki ja Juri Rostotski, kes pälvis kolmanda preemia aastal 2015.

Lavastaja Katrin Tegova:
Ooperivõõra inimesena ei teadnud ma Bellini teosest I Capuleti e i Montecchi esialgu midagi. "Romeo ja Julia" lugu on mulle loomulikult tuttav, aga eelkõige läbi Shakespeare'i ning see pole kunagi mu eriline lemmikteos klassikult olnud. Alles nüüd, kui Erki Pehk tegi ettepaneku ooperit lavastada, olen hakanud selle igituntud looga lähemalt tutvust tegema.
Bellini ooperi libreto on kirjutanud Felice Romani, kes omakorda toetub 1818. aastal kirjutatud Luigi Scevola näidendile Giulietta e Romeo. Uurides ooperi tausta, kuulates ettekandeid erinevates esitustes ja süüvides libretosse, lummasid mind koheselt kolm asja: mõistagi see, et Romeo vokaalpartii on kirjutatud naishäälele, teiseks köitis mu tähelepanu libretos viide, et Romeo on varasemalt tapnud Julia venna, kolmandaks nüanss, et miks ja kuidas unustab Julia arst Lorenzo Romeole õigel hetkel teatada, et Julia pole surnud, vaid magab ainult. Kas pole veider? Väga oluline teadaanne, mille unustamine muudab elusid. Siit edasi on juba piisavalt salapära, mida lahti arutada, et üht lugu uuest vaatepunktist jutustama asuda.
Ma usaldan pea alati oma intuitsiooni, nii ka seekord. Samal perioodil, kui Erki tegi ettepaneku lavastamiseks, olin näinud äsja Joachim Trieri 2017. aasta filmi "Thelma", mis mind oma kummalisusega lummas, ning olin pikka aega mõlgutanud mõtteid teemal, miks osa asju lapsepõlvest meile meelde ei jää, miks mälu valikuliselt mälestusi  kustutab. Ja palju meie isiksus meie mälust sõltuv on? Kui me unustame osa endast, mõned oma teod, mõtted, kas me oleme siis osaliselt ka teine inimene? Nii Trieri film kui ka huvi mälu, mäletamise ja mittemäletamise vastu on üheks algtõukeks lavastuskontseptsiooni loomisel.
Nii ongi, et meil on Bellini ooper ja Romani libreto, aga kõige selle kohal hõljub uus tõlgendus, mis kannabki nime "Romeo või Julia".

Julial tuleb peatselt abielluda isa poolt määratud peigmehe Teebaldiga, kuid noort neiut vaevab midagi. Tema mälestustesse ilmuvad aeg-ajalt kummituslikud pildid ja helid kuskilt minevikust, kuid Julia ei mõista, mida see kõik täpselt tähendada võiks. Tüdruku isa ja arst teevad kõik, et Juliat tema minevikust eemale hoida. Tüdruk püüab teda painavale saladusele jälile saada, tema ainsaks kaaslaseks sel teel on neiu tõeline armastatu Romeo. Kuid kes on Romeo? Seda saab publik teada maikuus, mil lavastus Pärnus Endla teatris esietendub.

Kunstnik Madis Nurms:
Bellini ja Romani loodud Julia tegelaskuju on kahtlemata oma aja laps. Üks tüüpilisi romantismiaja kangelannasid - allaheitlik lapsnaine, kes end armastatu nimel kõhklematult ohvriks toob. Lavastusmeeskonnana oleme aga seekord võtnud endale vabaduse eksperimenteerida psühhoanalüütilise lähenemisega. Tundub, et selline vaatenurk võib anda sellele tegelaskujule haruldase võimaluse murda välja 19. sajandi kammitsaist. Püüame tuua lavale tugevad naiskarakterid, kes on enamat kui ainult meeste tahtele allutatud lillekesed, või vastupidi - meelad fuuriad.  
Lavastuse keskse kujundi otsinguil jõudsime nii perutava hobuseni, kes kehastas ka Carl Jungi jaoks meie psüühe teist, loomalikku poolt. Ratsu kui sõja sümbol paistab olemuslikult klappivat ka ooperi keskse konfliktiga. Capulettide ja Montecchide verine arveteklaarimine on ju justkui malemäng, kus kahe vaenutseva leeri iseloomulikumaks nupuks on samuti ratsud. Ka hobusele iseloomulikuks peetav lojaalsus on selle ooperi tegelasi käivitavaks jõuks ning Capulettide kantsi äravõtmine pulmakülalisteks maskeerunud vaenlaste poolt toob silme ette Vergiliuse Trooja hobuse.

Fotod: Reet Sau