Pärnu lauluparadiis "PromFest" 2015

Konkursi algusest ja Klaudia Taevist räägib festivali kunstiline juht dirigent Erki Pehk: "1996. aastal tuli Pärnu välja­paistval kultuuritegelasel Toomas Kuteril, kes ka on Taevi õpilane, mõte luua oma lauluõpetaja mälestuse jääd­vustamiseks konkurss. Klaudia Taev oli väga markantne daam Pärnus, Leo Normeti suur sõber, kes on siin töesti sa­du noori inimesi laulma õpetanud. Tunde võtsid näiteks ka Pämu suvitajate lapsed, kes tollal kõikjalt Nõukogude Liidust siia sõitsid. Taevi juures on õppi­nud ka Georg Ots, samuti Urve Tauts, Viktor Gurjev, Silvia Vestmann, Eve Neem, Asta Vihandi... 

Esimene konkurss toimuski 1996. aastal, siis oli see veel Eesti-keskne. Erki Pehk tuli konkursi juurde 2001. aastal, mil Toomas Kuter soovis muuta konkurs­si suuremaks ja rahvusvaheliseks, kus lõppvoorus saaksid lauljad võimaluse ka orkestriga esineda. Erki Pehk oli sel ajal tegev Tallinna linnahallis muusikalipro­jektidega ning oli komplekteerinud oma projektorkestri. Nii tuli ta oma orkestriga konkursi juurde ja jäigi. "Üks minu põ­hilauseid oli, et kui teeme, siis korraliku, tõsiseltvõetava konkursi,“ meenutab ta.

2001. aastal osales 14 lauljat. Tase oli juba siis lootustandev, võitjaks tuli suu­repärane vene sopran Anna Samuil ja esimeheks oli legendaarne Irina Arhipova. "Nüüd on osavõtt kasvanud peaaegu kümnekordseks," nendib Erki Pehk. "Meie tuntus suureneb ja tänavu­ne, üheksas konkurss on tõesti seni kõige suurema osavõtjate arvuga. Registreerus 132 inimest ning esmakordselt pidime tegema eelvoorud: kuulasime taotlejaid Moskva Novaja Operas, Kaunase Muu­sikateatris, Berliini Koomilises Ooperis ja Kopenhaageni ooperimajas“. Suurem osa võistlejaid tuleb lähimaadest, Lätist, Leedust, Venemaalt, Ukrainast, Valge­venest, Soomest. Erki Pehki sõnul on see loomulik. "Eks aja jooksul leiavad kon­kursi üles ka näiteks itaalia või hispaania lauljad, seda enam, et osavõtjaid tuleb ka kaugematest maadest, nagu Mehhikost, Kanadast, Lõuna-Koreast, Küproselt ja Uus-Meremaalt“. 

Konkursi reglemendis on mitmeid häid ja õigeid põhimõtteid. Kas näiteks teadsite, et võistluse arvukas ja promi­nentsetest nimedest koosnev žürii töö­tab tasuta? Bukletti lehitsedes hakkavad peale kopsakate auhinnarahade (I koht - 4000, II koht - 3200 ja III koht 2400 eu­rot) silma arvukad lisapreemiad, nagu võimalus osaleda järgmisel korral "PromFesti" ooperiprojektis, olla anga­žeeritud Estoniasse, Vanemuise teatrisse, Soome ja Läti Rahvusooperisse, Berliini Koomilisse Ooperisse, Nürnbergi ja Erfurdi muusikateatrisse, Rennes'i oope­riteatrisse ja Gergijevi festivalile Mikkelis. Parim Eesti laulja saab osaleda 2015/16 aastal Montrealis toimuval galakontserdil Ameerika ja Euroopa produtsentidele. Erki Pehk selgitab: komplekteeri­des mõtleme alati selle peale, et seal oleks neid, kes saavad noorte talentide karjääri­le kaasa aidata“. Žürii esimehe Karan Armstrongi ja tuntud laulja Sergei Leiferkusi körval olid nendeks Berliini Koomilise Ooperi peadirektor Philip Bröking, Nürnbergi linnateatri mäned­žer Thomas Hermann, Opera-Con­nection Alste&Möderheim juht Erkki Alste, Erfurdi teatri peadirektor ja lavas­taja Guy Montavon, Malmö Ooperi mä­nedžer Clas Sköld, Gergijevi fes­tivali kunstiline nõustaja Peter Schüne­mann, Vanemuise teatri muusikajuht Paul Mägi ja Orfeo Foundationi juht la­vastaja Hans Nieuwenhuis, kes pidas fes­tivalil ka asjakohase ettekande teemal "Audition: the Magical Five Minutes" ("Ettelaulmise maagilised vüs minutit"). Tänavusel konkursil o1i üks põhivoor rohkem, Erki Pehki sõnul puhtpraktilistel põhjustel: nii saab suur osa I voorus esi­nenuid veel ühe šansi ennast näidata ja ei pea kohale tulema vaid ühe vooru pärast. "Konkursi kava on nii koostatud, et saak­sime näha lauljate erinevaid külgi. Kas suudetakse ooperi kõrval laulda ka kam­mermuusikat, Mozartit, vanamuusikat, kaasaegset muusikat? Teiseks meie põhi­mõtteks on voorude lühidus. Ei pea laul­ma pool tundi, et saaks lauljast ettekuju­tuse. Sellel on ka praktiline taust: nii ei pea konkursil veetma päevi, iga voor kes­tab ühe päeva. Noortel pole nii palju raha, et olla konkursil kuu aega. Püüame kõik päevad ka võimalikult ära sisustada, et osalejad saaksid igakülgset kasu: toimu­vad meistriklassid, kohtumisõhtud, liikmete kontserdid“. 

Minuni jõuab järsku tõdemus, et Taevi-nimeline konkurss on ju tegelikult üks meie kõige ulatuslikumaid ja suure­ma osalejate arvuga rahvusvahelisi kon­kursse. Soliidsed on ka pikemate tradit­sioonidega rahvusvahelistest konkurssi­dest koorifestival "Tallinn" ja pianistide konkurss "Tallinn", kuid osalejate arvult siiski väiksemad. 

Uurin, miks on konkursi ja festivali­ga jäädud pidama just Pärnusse, kas pea­linnas poleks üritusel rohkem kõlapin­da? Erki Pehk: "Pärnu on just väga sobiv koht! Tallinnas väsiks see kõige toimuva vahel ära. Tallinn on juba nii suur, et ühest kohast teise liikumiseks on trans­porti vaja, Pärnus on teater, kontserdi­maja, Kuninga tänava põhikool kõik 500 meetri raadiuses. Siin on loodus, meri, saab lõdvestuda ja keskenduda“. Olles seal nüüd ise käinud ja oma silmaga näinud, võin tunnistada, et konkurss oli tõepoolest suurejooneline ning heade häälte rohke. Jälgisin II voo­ru Pärnu Endla teatri saalis. Eestlastest vötsid konkursist osa Danna Malyshko, Arete Teemets, Tamar Nugis, Elina Netšajeva, Maari Ernits ja Dara Savi­nova. Neist Maari Ernits ja Dara Savinova on juba pikka aega õppinud ja tegutsenud väljaspool Eestit, Ernits Hollandis, Savinova Austrias ja Šveitsis (õppinud Salzburgi Mozarteumis, prae­gu tegutseb Zürichi ooperiteatris). Eesti parimatena jõudsid IV vooru Arete Teemets ja Dara Savinova. Arete Teemets on väga hea laulukooliga laul­jatar (õppinud EMTAs Nadia Kuremi juures ja aastaid Itaalias). Tema esitus­test paistab alati välja sisukus ja süvene­mine. Suur ja meeldiv üllatus oli Dara Savinova, kes jättis väga hea mulje oma stiilse esituse ja hästi paigas häälega. Siia juurde ka veel kaunis lavavälimus. Danna Malyshko tegi tubli esituse, kuid võistluse väga tugevas konkurentsis oli kahtlemata raske mõjule pääseda. Tamar Nugis on paljutõotav noor bari­ton, kuid võibolla ei õnnestunud tal kõi­ge paremini kavva valitud aaria Händeli "Messiast". Elina Netšajeva kavas oli kõik väga lihvitud, kuid ilmselt miski te­ma kontseptsioonis ei sobinud žüriile. 

Kõrge tase oli mitmel osaleval läti lauljal - enamik neist Vitolsi-nimelise Läti muusikaakadeemia kasvandikud, kel mitmel õpetajaks Kffijänis Norvelis ja Anita Garanca (maailmanime Elina Garanca ema). Neist parimana pälviski III koha Rihards Millers. Ka Venemaal leidub alati andeid, neist oli ehk huvita­vam bariton Misha Gavriloff ja hiljem III koha pälvinud tenor Juri Rostotskii, kes II voorus võibolla veel nii ei sära­nud, kuid kellel on suurepärane hääl ja hea välirnus. Põnevad olid n-ö eksooti­liste maade esindajad Zayra Fernanda Ruis Bernejo Mehhikost, IV vooru jõudnud Lauren Margison Kanadast ja finalist Margrethe Fredheim Norrast. Väga tugeva ja sisuka lauljana jäi juba siis meelde hiliem II preemia pälvinud poolatar Ewa Tracz. Pean tunnistama, et selles voorus ei osanud ma veel en­nustada hilisemat võitjat, korealast Sunghyun Kimi, kes jäi küll meelde oma kauni ja vabalt voolava tenorihää­lega, kuid tõlgenduste poolest polnud ehk mitte nii huvitav ning hilisema fina­listi ukrainlanna Elena Brazhnyki kõr­val oli veel teisigi huvitavaid lauljaid.•

Minnes tänavuse lavastuse, Verdi "Aida" juurde, peab kõigepealt arvesta­ma, et "PromFesti ooper on ju põhi­mõtteliselt eksperimentaalteater, kus la­vaseadeid ei tee tingimata just ooperila­vastajad. Seda suurema vaimustusega selle põneva ülesande kallale asutakse. Erki Pehk on mitmes oma intervjuus maininud, et ooperite lavastamise traditsioon sai alguse Anna Samuilist. "Kui see mõte idanema hakkas, meenus, kui­das Andrus Kallastu tegi Endla teatris omal ajal toreda "Figaro pulma". Endla teatril on ju ka orkestriauk olemas. Tuli siis mõte, et miks meie ei võiks lavastada Samuilile "Rigoletto“. Nii algaski tradit­sioon, et konkursi võitja saab peaosa oma lemmikooperis ja see on ka üks meie konkursi originaalseid preemiaid“. 

"Aida" oli eelmise konkursi võitja, leedu lauljatari Jomante Slezaite üks valikuid. "Aida" lavastajaks ja paralleelselt kunstnikuks sai seekord festivali kunstnik, mitmele varasemale produkt­sioonile fantaasiarohkeid kujundusi tei­nud Madis Nurms. "Aida" lavastamine on mitmes mõttes väga keeruline, sest see on ehk rohkem kui nii mõnigi teine oo­per kinni oma ajastus ja temaatikas, sa­muti oli Slezaite oma kahekümne kuue eluaastaga väga noor Aida osatäitja. 

Madis Nurmsi soov oli tuua teos lä­hemale meie ajale ja mitte kinni hoida pompoossust markeerivast butafooriast, mis tema sõnul varjutab teemasid, mis ooperis on tegelikult olulised. Kaasajastatud ooper pole muidugi am­mugi enam midagi uut, kuid siin polnud see mitte lihtsalt kaasajastamine kaasajas­tamise pärast, vaid soov sel viisil tuua vaatajani mõtlemapanevaid teemasid, nagu totalitaarne võim ja selle hävitav mõju, vabadus ja inimliku väärikuse säi­limine. Üht-teist sellest lavastajal õnnes­tus, kuigi oli ka seda, mis ei veennud. Minu jaoks olid huvitavad ja haaravad kõik psühholoogilised, isikulised stsee­nid, kus väljendus Amnerise (Anžhelina Švatška) kirg ja selle lootusetus, Radamese (Eduard Martõnjuk) heitlus valest soost armastatu ja oma kohuse vahel totalitaar­se riigi ustava sõdurina, Aida lõhestatus armastatu Radamese, oma kodumaa ja oma isa soovide vahel. Selle kõrval jäid stseenid Egiptuse kuninga ja tema kaas­konnaga, kelle iseloomustamiseks oli kasu­tatud kõikvõimalikke totalitaarse võimuga seotud atribuute (kogu lava täitvad diktaa­tori piltidega plakatid, tütarlapsed auto­maatidega, kaaskondlaste OMONi salklas­te või "Star Warsi" tegelaste rõivastust mee­nutavad kostüümid jne) kuidagi pealis­kaudseks ja õõnsaks. Omamoodi nutikas detail oli lavastusse lisatud diktaatori ab­surdsust rõhutav kääbus-abiline oma paro­deeriva tegutsemisega. 

Solistidest oli köige mõjuvam peatege­laste kolmik: Jomante Slezaite (Leedu) Aidana, Anžhelina Švatška (Ukraina) Amnerise ja Eduard Martõnjuk (Valge­vene) Radamesena. Anžhelina Svatska Amnerises oli karakterilähedust tema paar aastat tagasi tehtud Ljubašaga "Tsaari mõrsjas". Armastuses piinleva naise rollis on ta väga mõjuv ja ehe. Pean tunnistama, et mind Aida – Jomante Šlezaite noorus ei häirinud. Ta tegi väga meeldejääva rolli ning vokaalselt olid mõned stseenid (due­tid Radamesega, duett isaga) lihtsalt lum­mavad. Eduard Martõnjuk lõi kaasaegselt ihaldusväärse Radamese tegelaskuju, ka vokaalselt oli esitus väga nauditav. Aida isa, Etioopia kuninga kuju lõi usutavalt Samsons Izjumovs (Läti). Kuninga (Märt Jakobson, Vanemuine) ja ülempreestri Ramfise (Romans Polisadovs, Läti) osad olid lavastatud psühholoogiliselt ühe­plaanilisemalt, kuid vokaalselt esitasid nad oma osa hästi. 

Kujundus oli seekord minu jaoks pisut liiga metsik ja vahel ka arusaamatu vir­varr. Kahetsesin taga Madis Nurmsi eel­miste etenduste küll ka pööraseid ja üli­malt fantaasiarohkeid, kuid siiski teatraal­selt esteetilisi kujundusi. Kokkuvõttes tek­kiski lõpuks tunne, et lavastuses eksistee­risid kõrvuti kaks eraldi lugu: üks ooper­grotesk ja teine kammerlik psühhodraa­ma. Minu poolehoid kuulus kammerliku­le psühhodraamale. 

Tahaksin lõpuks veel rõhutada, kui oluline on "PromFestil selline eksperi­mentaalne ooperilavastus. See on seda hu­vitavam, et "PromFestil on tihtipeale konkursi võitjate ja teiste seal osalenud sil­mapaistvate lauljate näol võimalus kasuta­da paremaidki soliste kui meie kutselistel teatritel Estonial ja Vanemuisel. Ooper on nii põnev žanr ja iga lavastus - millised head ja vead seal ka oleksid - on alati lisa­väärtus, mis rikastab meie kultuuripilti.