PromFest kõrvutab “Aidat” tänapäevaga

Anu Jürisson. 21. mai 2015


Ülehomme algaval Pärnu rahvusvahelisel ooperimuusikafestivalil PromFest on tavaks kutsuda ooperit lavastama loomeinimesi, kes seda veel teinud ei ole, ja nii on selgi aastal.

Varem on selle väljakutse vastu võtnud Linnar Priimägi, Mati Unt, Marko Matvere, Mai Murdmaa, Üllar Saaremäe ja Teet Kask. Nüüd on väljakutsega rinda pistmas teatrikunstnik Madis Nurms.

“Me ei taha kuidagi sellega devalveerida ooperilavastajate professiooni, pigem vastupidi. Tahame leida ooperiteatrit lavastama selliseid inimesi, kes võib-olla muidu seda tegema ei satu. Ooperiteatreid ei ole maailmas väga palju, eriti meie kultuuriruumis, ja meie uks võib olla just see, kust nad saavad sisse astuda,” selgitas festivali kunstiline juht Erki Pehk.

Kuna PromFestil järgmisena etenduva ooperi valib välja eelmise Klaudia Taevi nimelise noorte ooperilauljate konkursi võitja, jõuab leedulanna Jomante Šležaite soovil pärnakate ette seekord Giuseppe Verdi ooper “Aida”.

Ülehomme Endlas etenduva tänavuse ooperiproduktsiooni muusikajuht ja dirigent on Erki Pehk, koreograaf Teet Kask, liikumisjuht Jelena Karpova ja valguskunstnik Margus Vaigur Pärnu Endlast.

Kuld ja hiilgus jääb nägemata


Nurms on varasematel aastatel, alates 2007. aasta “Carmenist”, teinud kõigi PromFesti lavastuste kujunduse ja teeb kunstnikutöö tänavugi.

Endla laval ei hakka lavastaja ja kunstniku kinnitust mööda siiski ringi kõndima elevandid ega näe muud kassikullast hiilgust, mis tavaliselt selle ooperiga kaasneb, sest nagu paljud suured meistriteosed, nii on ka “Aida” Nurmsi arvates mitmeski mõttes iseenda kuulsuse ahelates. Suurejoonelisus kipub liigagi sageli varjutama selles ooperis olulisi teemasid, mis on praeguseski ühiskonnas kõnekad.

Samuti on Nurms loobunud tegelaskujude pruuniks võõpamisest, mis tähendanuks konflikti ühe osapoole märgistamist võõra või teistsugusena.

“Giuseppe Verdi ei külastanud muuseas kunagi Egiptust, kirjavahetuses on ta märkinud, et ei suudaks eales imetleda Vana-Egiptuse tsivilisatsiooni, mille saavutused rajanesid orjapidamisel ja autoritaarsel võimul. “Aida” libretoski paelus teda Egiptuse kullasärast hoopis enam inimese jõuetus teokraatliku riigiaparaadi ees. Ettevalmistus sõjaks ja religioossed rituaalid on küll esiplaanil, ent ooperi tuuma moodustavad hoopis kolme inimese sügavalt isiklikud üleelamised,” kirjeldas Nurms.

Tänapäev ja ajalugu korraga


Ooperi peategelased on kaks printsessi, kes võitlevad ühe ja sama mehe armastuse eest. Varem või hiljem seisavad kõik kolm valiku ees: kas jääda truuks kodumaale või valida armastus. Ja kuigi pealtnäha tundub, et igaüks on oma saatuse sepp, näevad nad peagi, et despootlikus riigis on kõik abitud ja nende mured üsna tühised.

Nurms rääkis, et Verdi toetas oma ooperites ikka rõhutud rahvaste õigust anastajate vastu üles tõusta ja samade ideaalide eest seisab ta ka “Aidas”. Teise osapoole süüdistamine oma pattudes on üsna tuttav retoorika imperialistlike ambitsioonidega riigi demagoogiaarsenalist tänapäevalgi.

“Egiptus on selles ooperis väga sarnane mitme üliriigiga lähiajaloos. Paralleel Venemaa riikliku poliitikaga on väga kerge tekkima, arvestades, et ooperi kirjutamise ajal tegutses Euroopas Putiniga sarnast imperialistlikku poliitikat viljelev Bismarck, kes oli Verdile otsene inspiratsiooniallikas,” selgitas Nurms.

Kuna “Aida” läbiv teema on sõda ja peale leedulanna, vanemuislaste ja Tartu noortekoori teevad ooperis kaasa Anželina Švatška Ukrainast, Eduard Martõnjuk Valgevenest ja Romans Polisadovs Lätist, on päevapoliitilised teemad olnud trupiski väga aktuaalsed.

„Kõigil on teemaga oma kokkupuutepunkt, omad veendumused ja hirmud ning need kogemused on lavastuse loomisel suureks abiks,“ tõdes lavastaja.

“Sõjast hoidumiseks tuleb endale võimalikult selgeks teha mehhanism, millega riigijuhid rahvusi sõjakeerisesse tõmbavad. Patriotism on oluline nii väikesele riigile nagu Eesti kui suurele Ukrainale, ent propaganda abil on võimalik see kergesti pimedaks vihaks konverteerida. Pime võõraviha aga on sõja tekkeks viljakas pinnas. Seda moondumist püüamegi oma trupiga dekonstrueerida,” selgitas Nurms.

”Teatris laseme end kaasa haarata, usume ette mängitavat lugu ja karaktereid, läheme kaasa meile ette söödetud emotsioonidega. Niisama kergesti oleme mõjutatavad poliitilistest toimemehhanismidest oma igapäevaelus. Selleks, et mängu läbi näha, on kasulik võõritusefekt – võimalus heita sellele palaganile pilk ootamatust vaatepunktist,” jätkas lavastaja.

Teatrikunstnik Madis Nurmsi “Aida” ei ole otseselt tänapäeva toodud ega ka tavapärane ajalooline vaatemäng.

“Olen oma kunstnikutöös olnud alati eklektiline, laenan elemente nii tänapäevast kui ajaloost ja sellele põhimõttele nüüdki truuks jäänud. Otsin detaile, mis mind kõnetaksid, kombineerin läbielamiskunsti groteskiga. Ühtse stiili tagaajamine mind ei huvita,” selgitas ta.

Nurms tõdes, et PromFest on alati olnud labor, kus saab endale lubada julgeid katsetusi, mida repertuaariteater teha ei saa. Muidugi ei sobi selline lähenemine kõigile, ent nii võib sündida palju huvitavat, mis turvalises ajaloolises vaatemängus jääks olemata.

Senised kunstnikutööd PromFesti ooperilavastuste juures on talle kõik erilise kogemuse andnud, ent kõige küpsemaks ooperiproduktsiooniks ja isiklikult puudutavaks tööks peab ta 2013. aastal Teet Kase lavastatud “Tsaari mõrsjat”.

VAATA GALERIID 

Eelmine
Idee sündis Anna Samuili salasoovist
Järgmine
Nüüdisaegses mundris „Aida“ Vanemuise laval

Lisa kommentaar

Email again: